Tere.
Olen lugenud et last ei tohiks võrrelda teise lapsega stiilis "kui Tõnu nii väike oli oskas ta juba seda teha, miks sina ei oska" või "küll su õde on tubli, sina olen paha" vms..
Kuid kuidas on teiste eeskujuks toomisega nt söömisel, riidesse panekul? Kas teiste tegemine peaks last motiveerima või tulekski kasutada lauseid "Näe tema paneb riidesse, pane ka" või "tema sõi taldriku tühjaks, söö ka" Olen kuulnud et lasteaias kasutatakse palju sellised lauseid, kas see on õige?
sisuliselt on võimalik rääkida kahest erinevast asjast. Üks on nn eeskujuks seadmine, kus last otseselt ei võrrelda ja mille puhul toimub tegelikult mudelõpe. Laps näeb kuidas keegi teine midagi teeb (mudeliks olev laps-täiskasvanu käitub reaalses elus-multikas) ja mis ta selle eest saab (preemiat või karistada). Kui juhtub midagi head, on suur tõenäosus, et laps käitub sarnaselt. Ja karistuse puhul vastupidiselt. Sellise õppe puhul on oluline, et last otseselt ei võrrelda teisega, vaid tal aidatakse näha, kuidas teisel (või ka tal endal) mingi käitumise tulemusena läheb hästi (lõbusalt, toredalt jmt). Näiteks olukord, kus laps kardab kiikuma minna, kuid on näha, et samas ta seda siiski soovib. Saate lapsega minna ja vaadata, kuidas lapsed kiiguvad. On hea kui seal kiigub keegi temavanune. Kiikumist vaadates on oluline vältida lauseid, millega otseselt last võrdlete (Näed, tema on sinust pisem ja kiigub, küll ta on ikka tubli laps.) ja tuleks vältida omapoolset sundimist (Näed, 5 minutit kiigub ja midagi pole juhtunud. Nüüd lähed sina ka, oled juba vaadanud küll!). Selle asemel on kasulik lapsele olukorda kirjeldada, aidata tal asju näha, näiteks rääkides: minule paistab, et ta tunneb end hästi .ta on samasugune kui sina ja minu arust on tal täitsa tore ohh, vaata, ta naerab, tal on vist küll lõbus .lähme proovime meie ka! (tore olla, lõbus olla on siin see nö preemia lapse jaoks). Hea on kui lausete vahele jääb lapsele mõtlemise aega ja teie hääletoon on rõõmsameelne, tegutsema õhutav.
Teine lugu on nüüd lapse otsesel võrdlemisel kellegi teisega. Võrdluses öeldakse selgelt välja, et oma laps on teisest kas halvem või parem. Sellised oleksid kiikumise hirmu puhul laused, kus lapsele ütleksite, et Näe vaata, su õde kiigub kuigi on sinust noorem. Tema on ikka väga julge laps!. Olen lastelt, tuttavatelt ja klientidelt kuulnud, et nemad on sama tüüpi võrdlusi kuulnud eriti seoses õppimise, koristamise ja kodutööde tegemisega. Koolis on paljud nooremad õed-vennad kuulnud kuidas neid võrreldakse vanema õe-vennaga (nt Su õde kirjutas nii häid kirjandeid, no kuidas siis sinul välja ei tule?). Taoline võrdlemine, eriti kui seda juhtub sageli, mõjub halvasti lapse enesehinnangule ja arusaamisele sellest, millal teda armastatakse, temast hoolitakse. Lapsel võib kujuneda arusaam, et ema-isa armastuse pälvimiseks peab ta olema sama tubli või veelgi tublim-parem-ilusam-targem. Selline pidev püüdmine mõjub lapsele lõpuks kurnavalt. Ja kui see veel ebaõnnestub, siis võib tekkida alaväärsuse tunne (teised oskavad, aga mina ei oska ja ei hakkagi oskama) ja hirm või arusaam, et vanemad ei hooli minust, sest ma ei ole nii tubli kui Mart. Ma olen neile temast vähem kallis. Samuti on suur tõenäosus, et laps võtab taolise võrdlemise üle ning teeb seda tulevikus nii enda kui oma laste peal edasi. Olen kohanud oma vastuvõtul depressioonis inimesi, kellede puhul tuleb välja, et nad sisuliselt päevast-päeva võrdlevad ennast teistega 1-2 tunnuse osas (nt ilu, tarkus, edukus) ja valdavalt jäävad nad võrdluses alla. Miks? Sest võrreldakse peamiselt ikka ju nendega, kes näivad endast paremad. Tavaliselt öeldakse (just lapsevanemad), et mis sa viletsamaga ikka võrdled, see ju ei arenda, ei pane kusagile pürgima.
Seega oleks hea vältida otsest võrdlemist ning proovida selle asemel kasutada mudelõpet ja seda nii mingite oskuste/käitumiste õppimisel (nt kingapaelte sidumine) kui hirmudest üle saamisel.
