13a laps (olles koos sõbrannadega) varastas poest ja jäi vahele. Nii minule, kui ka ülejäänud perele oli see täielik üllatus-ootamatus. Muidu nii enam vähem tubli tüdruk, koolis neljad viied, käitumine hea ja nüüd äkki selline lugu.
Mina emana ei osanud üldse kuidagi reageerida. Tütre isa oli maruvihane olles valmis kohapel tütrele püksirihma andma. Mul õnnestus abikaasa siiiski ümber veenda, et 13a rihmaga enam targaks ei tee.
Pidasime abikaasaga nõu mida nüüd teha ega osanudki midagi välja mõelda.
Püüdsime tütrega rahulikult rääkida, selgitada välja miks nii juhtus ja mida ta ise sellest arvas. Tütar nuttis, meie olime suht endast väljas....
Lõpuks määrasime suvevaheaja lõpuni koduaresti, ei tea kohe mis oleks õige mis vale!
Väga raske on tegelikult suvel koduaresti kontrollida, mis siis saab, kui ta sedakorraldust eirab.
Ehk oskab keegi nõu anda kuidas edasi käituda?
Kindlasti mõjub lapse poolt toimepandud vargus tõsise hoobina. Kuigi tüdruk on igati tubli, piinlik ikkagi. Küllap ka palju mõistetamatut - kuidas nii sai üldse juhtuda. Vahel näib ootuspärasem see, et poest näppavad need, kes muidu ka käituvad-õpivad halvasti. Ometi ei pruugi see nii olla. Niisiis ka igati korralik ja tubli tütarlaps võib teha midagi lubamatut ja nüüd ongi oluline, et juurdlete, miks ja kuidas nii on läinud. Vahel on nii, et vargus pole lihtsalt vargus, st peamine ei pruugi olla see, et seda asja oli vaja ja raha polnud, vaid põhjus võib olla ka muu. Seda, kuidas nii juhtus, on võimalik teada saada, kui tüdruk usaldaks ja julgeks rääkida. Võimalik, et olulist rolli mängisid ka omavahelised suhted sõbrannadega, kellega ta koos oli, vahel võib olla tõukejõuks millegi tõestamine, vahel hoopis kartus tõrjutuks jääda, heakskiitu mitte pälvida jne. Vargus võis olla ka vahend millegi muu saavutamiseks, mitte eesmärk omaette.
Koos arutledes võib jõuda selleni, kuidas tütar end tunneb eakaaslaste hulgas ja kuidas kodus, mida ta vajab, et end hästi tunda. Loomulikult ei õigusta halb enesetunne ja millegi ihaldamine vargust, pigem on oluline teil vanemana jõuda selleni, mis on väärtused teie jaoks ja mis tütre jaoks ning ühise keele leidmine, siis ei pea vanemana pidevalt muretsema, mida lapsed oma pead korda saadavad. Valvas kontroll, hirmutamine ja karistamine, samuti juhtunu pidev meeldetuletamine ei pruugi olla ka varguse korral parimad vahendid õpetuse andmiseks. Pigem kontakti hoidmine lastega ja väärtuste selgitamine, samuti ka arutlemine, mida teha, kui keerulises olukorras tuleb enda ja oma arusaamade eest seista, kuidas ka teisi korrale kutsuda, kui vaja jne.
Mis puutub suvevaheaega, siis see on aeg, mida vajab iga laps, et koolist välja lülitada, energiat ja positiivseid emotsioone koguda. Parim oleks kindlasti palju aega koos perega veeta, üksteisele lähemale saada. Arest mitmeks kuuks aitab koguda trotsi ja ei pruugi kujundada neid arusaamu, mida eeldate. Samuti on ta signaaliks, et te ei usalda teda ja usu, et ta suudab oma tegude eest vastustust võtta. Kogu loo ilmsikstulek ja teie reageering oli talle kindlasti juba raskeks katsumuseks ja õppetunniks. Koos võite veel mõelda, mis aitaks uusi juhtumeid ära hoida. Kindlasti vajab ta oma ema ja isa abi, et säiliks eneseaustus ja usk, et suudab ise probleeme vältida.
Rõõmsat suve kogu perele!
Mõistan sinu tunnet. Olen olnud sarnases olukorras. Aastaid tagasi sain kodulähedasest poest turvamehe kõne, et minu pojad on vahale jäänud poevargusega. (Pojad olid siis algklassiealised.) Läksin kohale ja toimus pikk jutuajamine. Mul on siiani piinlik sellele mõeldes ja kuidas ma ikka häbi tundsin. Poisid olid poes koos sõbraga ja nalja pärast pistsid tikutopsi tasku. Kolmekesi nad seal siis asjatasid. Kodus loomulikult võtsime ette sellise ülitõsise jutuajamise. Nad olid alguses ikka täiesti veendunud, et nad pole süüdi, sest tikutops oli sõbra taskus. Mina rõhusin sellele ,et kui teadsid, oled samasugune varas. Maalisin neile ikka ülimusta pildi silme ette. Lõpuks jõudis asi neile kohale ka. Nüüd on poisid täiskasvanud. Ausad ja tublid mehed. Mul on hea meel, et nad esimese lollusega kohe vahele jäid. Said õppetunni terveks eluks. Ju siis oli neile seda vaja. (Ma ei olnud muidugi musta värviga pilti maalides kitsi ka. Lisaks juurde minu fantaasia lennukus. Kasutasin olukorda lõpuni ära.)
Kirjutasin siia selleks, et ehk on sulle toeks teadmine, et eksivad kõik. Tark õpib eksimusest ja saab veelgi targemaks.
