Mul on oma peagi 4-aastaseks saava pojaga raske just väljaspool kodu või võõraste inimestega. Ja just täiskasvanutega. Ta ei karda öelda koledaid asju võhivõõrastelegi inimestele, vaidleb vastu ja tahab alati teha seda, mida tahab.
Ma toon paar konkreetset näidet.
1. Külas on minu ema ja muid sugulasi. Laps on algul väga rõõmus, õnnelik. Siis hakkab rääkima ühe mänguasja ostmisest. Piirab mu ema, et kas sa ostad jne. Öeldakse, et praegu ei osta. Oota sünnipäevani jne. Laps saab vihaseks. Sealt edasi veel mõne asja peale vihastub (ise ütleb nii enda kohta ka). Et miks praegu ei minda temaga õue vms. Saab kurjaks, jonnib, lööb oma vanaema, karjub, et minge minema ja sülitab.
Ütleme, et vanaema saab haiget, meil on kurb ja paha, kui ta niimoodi käitub.
Aga tema raiub vastu, et on vihane. Ja see viha kestab tükk aega.
Selliseid situatsioone on varemgi olnud. Viin lapse tavaliselt teise tuppa ja ütlen, et rahune. Enne toast ei luba välja minna, kui on maha rahunenud. Olen ka vahel kurjaks saanud, kõvemat häält teinud.
2. On külas sugulaste juures. Ärritab kõiki oma käitumisega. Ütleb äädika lõhna kohta: vuih, vastik lõhn. Selle peale vanemad inimesed riidelevad: ei tohi nii toidu kohta öelda.
Ei ole nõus koostegevusega, näiteks pakutakse välja, et mõõdame sind laps ei taha. Sugulased solvuvad. Kui midagi lapsele ütlevad, siis laps teatab, et jää vait.
Jne jne
Ma ise leian, et laps ei peagi kõike tegema, mida täiskasvanud tahavad, aga samas sooviks, et ta käituks inimestega viisakalt. Nii ei oskagi ma temaga külas või külaliste juuresolekul enam käituda.
Kui me kahekesi oleme, saame mõistlikult tavaliselt hakkama. Püüan rääkida ja asjalikult asju ajada. Muude inimeste juuresolekul need meie reeglid justkui enam ei kehti. Igalt poolt tuleb ka õpetussõnu, õpetatakse mind ja last. Et ütle lapsele ikka karmilt ja muud taolist. Aga isegi kui talle karmilt öeldakse, ei saa teda allutada.
Mu jutt on päris segane ja muidugi olukord mitmetahuline. Aga vist siis põhiline küsimus oleks, et kuidas käituda lapsega suuremas seltskonnas? Kuidas kasvatada lapses viisakust ja sõbralikkust, austust teiste vastu?
Peate loomulikuks, et lapsel on omad tahtmised, kuid olete häiritud ja mures, kui koosviibimistel poeg ebaviisakalt käitub ja oma ütlemistega piinlikkust valmistab.
Kirjutate, et kahekesi olles saate kenasti hakkama, probleemid esinevad enamasti teiste juuresolekul. Võimalik, et väikemees tunneb end kahekesi olles turvaliselt ja rahulikult, kui aga on rohkem inimesi, võib see mõjuda talle pingeid tekitavalt. Seda enam, kui tal on mitmeid kogemusi, et just seltskonnas juhtub pahandusi ja saab riielda või karistada (nt teise tuppa viimine võib lapsele olla tõeliselt hirmutav ja ärevust tekitav pikaks ajaks).
4-aastastel lastel pole veel piisavalt enesekontrolli ega teistesse sisseelamise võimet, eriti neil, kellel on vähe koosolemise kogemusi grupis, seltskonnas. Sel juhul on täiesti loomulik, et tal on raskusi näiteks asjade jagamisega (maiustused, mänguasjad), järjekorras ootamisega (mängureeglid vms) ning ta võib ilmutada suurt kangekaelust ja trotsi. Tema minatunne on alles kujunemas.
Usun, et väikemees vajab eelkõige positiivset kogemust seltskonnas, s.t. kogemust, et võib olla ka tore ja rahulik ning ei pea kartma riidlemist, karistamist. See aga ei tähenda, et peaksite leppima poja ebaviisakustega.
Kuidas saaksite teda aidata? Kui laps ilmutab vastumeelsust, trotsi millegi suhtes peegeldage tema tundeid nii nagu Te temast aru saate. Näiteks: sulle ei meeldi selle toidu lõhn; sa väga tahaksid seda mänguasja; sa oled pettunud, et vanaema ei osta seda sulle kohe; sul on raske oodata, millal tuleb sünnipäev (see on 4-aastasel väga keeruline juba üksnes ajataju pärast); sa ei taha, et sind praegu mõõdetakse.
Need olukorrad on sellised, kus lapsel on omad vajadused ning ta üritab omal moel nende eest seista. Sageli aitab tal rahuneda ja enda turvaliselt tunda juba üksnes siis, kui ta kogeb, et teda mõistekase ja aktsepteeritakse. Tõepoolest, miks ei võiks laps öelda, et talle mõni lõhn vastumeelne on või et ta ei taha, et teda mõõdetakse?
Kui ta kogeb mõistmist, et pea ta ka protestist jätkama. Kui ta tunneb, et tema vajadusi austatakse, õpib ta austama ka teiste soove ja vajadusi. Kui temaga viisakalt rääkida ka siis, kui on pahandus, siis õpib ta ka ise viisakalt rääkima.
Kui ta aga käitub vastuvõetamatult, siis reageerige nii nagu on teie enda ehe tunne (mina-keel, st mõju teile). Näiteks ma olen pahane ja mures, kui sa vanaema lööd ja ta haiget saab.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et laps käitumist saab mõjutada ka karistamisi, riidlemisi, halvustamisi vältides. Kui laps väljendab trotsi või teisi negatiivseid tundeid, siis esmalt kasutage aktiivset kuulamist ning kui käitub ebasobivalt, siis reageerige mina-sõnumiga, kuid alles siis, kui laps on rahunenud ja suudab Teid kuulata.
Rõõmu ja toredaid koosolemisi.
Vastus on kena küll. Mina sõnumid ja kenasti rääkimine. Mul ka kohe 4-seks saav poiss, kes lööb ja loobib ja seda mõnuga ja kõigi juuresolekul (nii sugulaste kui võõraste, nii kodus kui külas). Kui räägin ilusti vaikselt, et ma olen kurb, kui ta lööb, siis irvitab otse näkku ja teeb just nimme mulle haiget. ma ütleksin, et kohe vastikult mõnuga. Kui viin teise tuppa karistuseks ja seletan, miks ma nii teen, siis tuleb natukese aja pärast välja, teatab, et rohem ei tee ja 5 minuti pärast viin ta uuesti teise tuppa sama käitumise pärast.
ma lihtsalt ei oska enam. ühtegi muutust ei ole toimunud. ta on juba tükk aega selline väga kiuslik ja agressiivne.
Saan aru nii, et mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on küll kenad võtted, kuid ei toimi alati või pole piisavalt mõjusad. Jah, kahjuks võib nii juhtuda, et põgusa kirjavahetuse teel ja mõne, kuigi väga ilmeka ja iseloomuliku näite varal ongi keeruline laskuda sügavamatesse kihtidesse ja teha oletusi, mis on probleemide ja käitumiste tagamaad ja anda juhtnööre vanematele. Seega mina-sõnumid ja kuulamine on tõhusad ja universaalsed, jäävad siiski vaid tehnikateks, mille sisu täidab igaks ise vastavalt oma sisetunedele ja konkreetsele olukorrale. Nii ei pruugi ka sobida ega luua leevendust foorumis toodud konkreetsed mina-sõnumi ja tunnete peegeldamise näited reaalsesse olukorda ja just nende osalistele. Kuidas reageerib laps kehtestavale mina-sõnumile (tavapärane on esialgu vastupanu, kaitsepositsioon või emotsioonide pingestumine ja alles edasi kuulamisele ümber lülitudes on võimalik jõuda asja tuumani) või milline probleem koorub välja kasutades aktiivset kuulamist ja kuidas sellest tulenevalt keegi reageerib, oleneb suuresti nende tehnikate tegelik mõju ja probleemide lahendatavus, käitumiste korduvus või muutused.
Teie kirjast selgub, et olete püüdnud oma last mõista ja korrale kutsuda, kasutanud ka kirjeldatud suhtlemisoskusi ja muid võtteid, kuid olete jätkuvalt mures ja kimbatuses oma poja löömiste ja asjade loopimisega. Mis paneb poega sellisel viisil käituma, seejuures justkui meelega ja nautima selle mõju, on väga raske oletada. Võib vaid üldistatult arutleda. Heal juhul on selles ka niidiotsi, millest on abi oma pojale tema käitumiste muutmiseks.
Toon mõned lähtepunktid. Käitumist ajendab teatud vajadus. Laps saab oma käitumise kaudu teiste reaktsiooni. Ta kordab seda, kui see töötab, viib sihile. Seega on oluline jõuda arusaamani, mida laps tegelikult vajab (et end hästi, turvaliselt, hoituna, tähtsana, aktsepteerituna, emotsionaalselt lähedasena jne. tunda) ja kuidas ta võiks seda saada vanematele aktsepteeritaval moel. Loomulikult tuleb seada piire ja reageerida vastuvõetamatule käitumisele ning pakkuda talle teisi võimalusi oma vajaduste eest seista.
Karistamised, hirmutamised ja kauplemised ei kuulu efektiivsete võtete juurde just selle lühialalise toimimise tõttu ja mis veelgi määravam, need mõjuvad pikas perspektiivis lapse enesehinnangule ja suhetele halvasti. Seega emotsionaalne turvalisus, soojus, mõistmine on pärsitud.
Üks vägagi lihtne ja samas äärmiselt oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt positiivseid emotsioone, positiivset tagasidet ja tunnustust (kõik, mida vähegi märkate , et poiss teeb hästi, või soovite kinnistada, andke positiivse mina-sõnumi kaudu teada). Kui väikemehel on päevas palju toredaid elamusi, koosolemisi, kogeb vanemate rahulolu ja heakskiitu ja tema enesetunne on hea, siis pole temas enam ruumi nautida sobimatut käitumist
Palju toredaid koosolemisi ja rõõmu!
