Kuidas teha 13-aastasele selgeks, et ta peab käima vahel vanaemal abis. Nimelt elame vanaemaga samas kandis ja ta on juba vana inimene. Muidu on ta hästi tegus, kuid vahel vajab meie abi. Nii ta siis helistab kui jälle midagi suuremat plaanis (suurem koristamine või asjade liigutamine) ja küsib. Nüüd viimased korrad aga poiss keeldub appi minemast. Selle asemel istub ta kodus ja vahib nt telekat. Ka pole tal vanaema vastu midagi, lihtsalt ta ei lähe ja kõik. Olen temaga juba paar korda tülitsenud sellel teemal, kuid tundub, et see teeb teda veelgi resoluutsemaks... Mida teha?
Minu arust peab ikka vanema sõna maksma. Kui on ikka vaja minna, siis on vaja! Mina arvan küll, et sellised reeglid tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha.
Ma arva, et hästi palju sõltub ka sellest, kuidas lapsega rääkida ja abi küsida. Ütlen seda sellepärast, et avastasin üks päev, et ma esitan oma palveid käsklusena. Eriti teismelisel tekib sellele suur vastupanu. Tegelikkuses tahan küll küsida ka tema arvamust, kui minu hääletoon ja palumise viis, selleks justkui ruumi ei jäta. Avastasin seda, kui mu 14-aastane tütar teatas, et ma alati käsutan ja kunagi tema arvamust ei küsi! Minu jaoks oli see paras shokk...aga siis hakkasin mõtlema, et issand tõesti...
Nõustun Krissuga, et hästi palju sõltub meie suhtlemismaneerist ja viisist, kuidas me oma soove ja vajadusi esitame. Käsu vormis millegi tegemine on ju ka endale pigem vastumeelne tegevus või näiteks kui on pooleli mõni huvitav tegevus (hea film vmt), siis ei taha seda üldse pooleli jätta. Keelitamine ja meelitamine võivad küll anda ühe või paar korda tulemust, kuid iga korraga muutub meie keelu või meelituse jõud väiksemaks (peame leiutama midagi uut, et see last motiveeriks). Nii kulutame sageli hulga energiat kauplemisele ja tulemuseks on sageli see, et läheme endast välja ning lahvatab tüli.
Loomulikult ei tähenda see, et peaksime vanemana suruma enda vajadused alla ja andma lapsele alati järgi. Sellisel juhul oleme sisimas ise rahulolematud. Mida siis teha?
Soovitan lapsega rääkida ja kaasata ta probleemi lahendamisprotsessi. Poisi eesmärk ei ole olla paha või mitte vanaemat aidata. Tema käitumise taga on tõenäoliselt midagi muud. Sageli jääme kinni lahendustess (Sa pead vanaemale appi minema! aga ei jõua probleemi tuumani) - tegelikkuses on olemas ju väga palju erinevaid teid, kuidas kohale jõuda või kuidas midagi saaks ära tehtud.
Sõnastage oma probleem ja kuulake ka lapse lugu ning proovige koos leida lahendus(i), mis mõlemale sobib. Tasub mõelda ka sellele, kes on veel probleemis osalised (vanaema ja teised pereliikmed) võib-olla on hea ka nemad lahendusprotsessi kaasata (nt kui selgub, et poisi probleem on see, et ta tahaks paar päeva või mõne tunni ette teada, kui vanaemal on abi vaja. Sellisel juhul võiks ka vanaemaga kokku leppida, et ta annab varem teada).
Sellisel viisil saate koos kokku leppida reeglites. Olles ise osaline otsustamisprotsessis võtab laps ka suurema vastustuse nende ellu viimisel. Ka teda on ära kuuldud ja mõistetud. Oluline on ka see teadmine, et reegleid on võimalik vajadusel muuta!
Soovitan probleemilahendamisest juurde lugeda raamatutest Th. Gordoni "Tark Lapsevanem" ja "Kas sellist last tahate teie?"
Julget pealehakkamist!
