Selline lugu ongi. Öelge palun mõni hea nipp, ütlus, kuidas küll sellest lahti saada.
Kas pingutan äkki kassi vastu kaastundega üle hoopis? no et äkki peaks need sabasikutamised ja löömised tähelepanuta jätma?
Ise olen ikka kahelnud sellise taktika õigsuses, kuna kusagilt peab ju õppima, mis on vale, mis õige.
Siiani kasutatud taktikad:
tegevuse pealt katkestamine (seletan, et on valus kassil. Ok olen ka öelnud, et ei tohi, aga enamalt jaolt ikka piirdunud selle valu jutuga)
olen nurka pannud, et võtaks aja maha
olen oma käega näidanud, mida peaks löömise asemel (pai vms)kassile tegema
olen rääkinud ja seletanud, mis juhtub, kes haiget saab, mida MINA tunnen ..
seega, olen proovinud, heaga ja kurjaga ja no ei midagi..
Kus on viga? Mida peaksin tegema, et laps selle kassi kiusamise ükskord lõpetaks?
Teie loetelu tegevustest, kuidas olete püüdnud tekkinud olukorda lahendada on põhjalik ja laitmatu. Võib öelda, et olete kõik õigesti teinud ja selliseid sekkumisi soovitaks kõigile, kes analoogse probleemiga hädas. Ainuke asi mida võiks siia nimistusse lisada on väsimatu järjepidevus sekkumismeetodite rakendamisel.
Lapse seisukohast on tegu väikse vahva olendiga, kes reageerib kui teda kuidagi sikutada ja tõmmata. See kõik on põnev. Sellises vanuses lapsel puuduvad anatoomilised teadmised ja arusaamine teiste valuaistingutest. See kõik tuleb läbi kogemuste, vanuse ja õppimise. Seega siinkohal on need Teie sekkumised väga olulised. Iga õppimine võtab aga aega, nii ka see teadmine, et elusloodus pole mänguasi vaid oma tahtmiste ja vajadustega. Võimalik ka, et kui kass last nähes kabuhirmus ei põgene siis kohati võib selline toimetamine ka kassile endale lõbu pakkuda (kindlasti mingi piirini). Tähelepanuta ei tohiks kassi hädakisa kindlasti jätta, võimalik et sellisel hetkel on mõlemale alguses rõõmu pakkunud mäng osutunud väiksemale siiski ülejõu käivaks. Ja siin siis kasutada seda sama Teie enda poolt loetletud sekkumisrepertuaari. Seega ei oska antud juhul mingit paremat nippi küll soovitada: kui et jätkata samas vaimus ja järjepidevust.
selge, eks püüame siis sellega edasi jätkata.
Aga selline olukord väikese vennaga: mängime kolmekesi. kõik on vaffa. ja jälle kord (juhtub ikka tihti) kui vanem laps võtab mänguhaamri ja hakkab seda väikese venna pea kohal vibutama. Ütlen, et ära löö pln venda pähe , et vend saab haiget ja selle peale natukese aja pärast lööb vanem kopsti väikesele vennale lagipähe?!
Mina ei ole siiani suutnud vist kahuks kordagi sellistel puhkudel rahulikuks jääda silme eest läheb mustaks ausalt öeldes, et kuidas nii saab väikesel ju veel lõge lahtine ka. Ja siis toimubki meil riidlemine ja panen ta selle eest nurka. Vanem laps hakkab muidugi nutma ja siis tunnen end juba ise jälle tema ees süüdi. Samas tahan ju ka väiksemat kaitsta?!
Kuidas sellistel puhkudel käituda, kui näen, et ta justkui vaatamata mu ytlusele nimelt midagi täiskasvanu mõistes pahandust teeb.
No kui laps väikest venda haamriga lööb, siis on sinu tundeks hirm, aga sinu nägu ja teod näitavad viha. Viha ei tekita kaastunnet. Näita vanemale lapsele oma tõelisi tundeid igal ajal (mitte ainult selle haamriga seoses).
Teie kirja põhjal jääb mulle mulje, et teil on sellises olukorras hirm. Hirm, et väiksema pojaga võib midagi juhtuda. Pojale võib teie käitumisest jääda mulje, et olete ta peale vihane. Abi võib olla sellest, kui proovite pojale ka edastada oma hirmu ja muret seoses väiksema poisiga. Ja nii nagu on teile soovitanud Angelagi jätkake oma senist tegevust, püüdke olla järjekindel ning ka väljendada mina-sõnumite teel seda, mis tunded teil on seoses tema käitumisega (seda nt ka kassiga seoses). Endal on ka see kogemus, et nt 2,5 aastase puhul on kasulik seegi, kui sõnu saadab ilmekas mitteverbaalne keel. On ju sellises vanuses sõnadest, juttudest veel keerulisem aru saada kui näiteks kuuesel lapsel. Nt. on olnud olukordi, kus väikelaps lööb, siis olen öelnud, et Ai-ai-aaa . Valus on kui sa lööd! Ning sinna juurde olnud kurva näo ja õnnetu häälega.
no et äkki peaks need sabasikutamised ja löömised tähelepanuta jätma?
silme eest läheb mustaks ausalt öeldes, et kuidas nii saab