Ei tea, mida teha. 2,6-aastane teeb pidevalt haiget ja ise rõõmustab selle üle, täna lõi isa taignarulliga pähe ja röögatuse peale, mis sellele järgnes, naeris südamest. Hiljem tegi kalli-kalli ja ütles, et lohutab, aga oli endiselt uhke oma teo üle. Ja selliseid asju ikka juhtub. Teiste lastega suheldes püüan ka igaks juhuks alati kõrval olla, sest jälle juhtub, et näpistab vmt. Räägime muidugi koguaeg, et ei tohi haiget teha jne. aga temas ei oleks nagu üldse kaastunnet või õigem on öelda, et ta ei saa aru, mis ta teeb. Aga teeb teadlikult, ise räägib jälle uhkelt, et tegi haiget. Mida teha, kas peaks olema kasu lihtsalt kordamisest ja meelde tuletamisest ning jälgimisest, mis ta teeb ja ta peaks välja kasvama sellest või peaks ikkagi midagi tõsiselt ette võtta, ma ei kujuta küll ette mida....
Teie kirja lugedes jääb mulle mulje, et lapse käitumise taga ei ole kavatsusliku soovi haiget teha, vaid haiget saamine/tegemine on lapse jaoks mängu osa. Sellele vanusele on omane pigem füüsiliste reageeringute kaudu suhtlemine kui verbaalselt, kuna sõnalised vahendid pole veel sedavõrd käepärased. Käitumist ajendab uudishimu, soov suhelda, kontakti saada. Sellises vanuses lastel puuduvad veel anatoomilised teadmised inimese kehast ja valutunnetusest. Lapsel puuduvad täiskasvanute jaoks elementaarsed ettekujutused ja teadmised, neil endal on veel väiksed kogemused. Seega suhtlemine ümbritsevatega vajab õppimist ja õpetamist.
Oluline on katkestada lapse mitteaktsepteeritud tegevus (löömine) sellega annate esimese signaali, et selline käitumine ei ole sobiv. Oluline on, et laps saaks järjekindlalt tagasisidet, et tegu on ebakohase käitumisviisiga. Lisage sinna omalt poolt verbaalne sõnum: Issil on valus. Võtmeküsimuseks siin on see, mis sõnumit laps oma löömisega edastab, mida ta soovib väljendada. Püüdke jälgida, mis situatsioonides selline käitumine ilmneb ja mõelda mis võiks olla lapse sõnum selle tegevusega. On see lapse soov saada tähelepanu (teeb oma arvates nalja), pahameele väljendus, soov haiget teha vms.
Kui tegu on lapsel pahameele väljendusega, siis sõnastage emotsioon: Sa oled pahane.. Sulle ei meeldi .
Kui on näha, et tegu pole lapse pahameele väljendusega, vaid et ta otsib sellisel viisil füüsilist kontakti, pakkuda pärast selgitusi teisi alternatiivseid füüsilisi reageerimisviise, nt kallistamine, pai tegemine.
Kokkuvõtvalt siis katkestada need käitumised, mis pole kohased ja õpetada neid käitumisviise mida võiks ja peaks kasutama sellistes olukordades.
Ärge heituge ja olge järjekindlad!
Meil on täpselt sama probleem oma kahe ja pooleaastase poisiga. Endast väiksematele tahab kogu aeg haiget teha. Vahel lausa ütleb: "tahan talle haiget teha"; "lähen teen talle haiget"; "tegin talle haiget" jne. Ise selle üle nagu uhke ei ole ja ütleb nagu mossitades, et tegi haiget. Mulle tundub, et ta ei oska endast väiksematega (eriti nendega, kes veel rääkida ei oska õieti) suhelda ja mängida. Ja siis selline haiget tegemine on tema jaoks võimalus väiksematelt mingit reageeringut saada (tavaliselt siis nutma hakkamine). Seega ta nagu tahaks pisematega mängida, aga muud võimalust selleks ka leidnud ei ole. Algul proovib sõnadega, aga et endal ka veel sõnavara napib, siis leiab peagi teise mooduse. Näiteks kui tahab väiksemalt mänguasja kätte saada ja see küsimise peale ei anna, siis on ju väga hea variant ta lihtsalt pikali lükata, näpp silma suruda ja mänguasi ära kiskuda. Või siis lihtsalt teisele möödaminnes tou kirja panna. Selline pilt aga võtab endalgi vaadates silma märjaks. Minu laps teeb sellist asja, miks ometi? Seletan ka talle pidevalt, et teine saab haiget ja nii ei tohi teha ja katkestan keelatud tegevuse. Aga tulemusi küll näha ei ole. Tunnen end selles olukorras nii abitult. Kuidas talle õpetada väiksemate lastega mängimist?
"ei tohi" on selline kahtlane väljend. Paljud kasutavad seda paarsada korda päevas ja suht mõtetute kohtade juures. kui "mul on valus" tekitab lapses kaastunnet, siis "ei tohi" tekitab enamasti trotsi ja nullib kaastunde. Kui "mul on valus" annab lapsele võimaluse teha head ja mitte enam lüüa, siis "ei tohi" annab võimaluse alluda käsule ja mitte enam lüüa. Potaato-poteito, aga tegelikult on suur vahe.
