Tegu siis 5,5-aastase poisiga, kellega on aeg-ajalt üsna raske toime tulla, kuid viimasel ajal on asi hullemaks läinud ning endal hakkab jõud raugema ja mõistus otsa saama. Lapsel on täiesti karistamatuse tunne. Nö. paha lapse pingile istumine teda ei hirmuta, sealt lihtsalt lastakse jalga või siis oma tahtmise saamiseks muututakse täiesti hüsteerikuks. Hoiatamised ei mõju, neile lihtsalt ei pöörata suuremat tähelepanu- a la las vanemad seletavad, mida tahavad...mina teen ikka seda, mida hing ihkab. Ehk oleme ise ka süüdi selles, sest enne karistuse rakendamist hoiatame ikka mitu korda, lootes et laps saab aru ja muudab käitumist. Nüüdseks ehk vaatabki, et ähvardame ainult ning tegudeni ei jõua. Kui siis tegude aeg käes on, on see lapsele vastuvõetamatu ja kukub hüsteeritsema, karjuma, vehklema...kole on kuulata-vaadata. Selline "hullumine" on lapse käitumisse tekkinud viimasel ajal. Mis selle tinginud võiks olla, ei kujuta ette. Ja üldiselt laps loodab, et me unustame hiljemalt järgmiseks päevaks ära tema tehtud lollused või millegi, mida keelanud oleme...
Ei saa öelda, et laps on unarusse jäetud. Temaga ka mängitakse ja räägitakse ja ostetakse asju. Eile suutis päeval enam-vähem mõistlik olla, õhtul siis autos olles kukkus sülge pritsima ja pere pisemale andma kätte asju, mida ma keelasin anda. Muidu oli plaanis, et tagasiteel saab ta ehk ette istuma minna, aga peale selliseid tegusid polnud enam mingit tahtmist temale vastu tulla ja ütlesingi, et nüüd jääb see ära... Tulemuseks tõmmati mind juustest. See oli hämming... Pärast küll palus vabandust omal algatusel, kuid siiski... Koju jõudes ei suutnud ta oma jopet ise nagisse panna. Tegelikult saab sellega hakkama küll, kuid oli tarvis saamatut mängida. Kui ma siis ei aidanud, saadi kurjaks jälle. Virutati minu pihta mingi vidinaga. Igatahes on tema käitumine mu jaoks kõike muud kui normaalne.
Käidud on ka psühholoogi juures. Tehtud testide tulemused olid väga hea...rumal ta pole, arengust maas ka mitte. Kuid käitumisega on tõsised probleemid. Psühholoogid nagu ikka soovitavad "paha lapse tooli" ja "premeerimist- ilma jätmist"...kuid see ei mõju meie puhul ju. Või ma ei tea, äkki ma ei sobigi lapsevanemaks. Igatahes on see olukord kurvakstegev ja äärmiselt kurnav meie kõigi jaoks.
Olete oma lapsega tõesti hädas, kuid see ei tähenda, et te ei sobiks lapsevanemaks. Laste kasvatamine on üks vastutusrikkamaid ja keerulisemaid tegevusi ning on väga hea, et kasutate erinevaid võimalusi olukorral lahendamiseks ja teadmiste saamiseks. Ka lapsevanemaks olemist tuleb õppida
Tundub, et ka Teie laps on omadega hädas, millele viitab tema vihane käitumine (hammustamine, asjade viskamine). Piitsa ja präänikuga ehk siis karistusi saavad lapsed sageli ei teagi, mida ja kuidas nad tegema peavad ning segadus võib väljenduda vanemate, õdede-vendade või enda poole suunatud vihas. Kuigi vanemale tundub, et lapsele on öeldud, mida teha ei tohi ("Ära tee nii", "Lõpeta ära", "Istu paigal" jne) ja sada korda selgitatud näiteks, et nii ei ole viisakas või praegu lihtsalt ei saa, siis lapse jaoks ei pruugi kõik sugugi selge olla. Karistamine ja pahandamine võib hoopis õli tulle valada ja pinged aina kasvavad.
Ütlete ka, et tehnikad nagu "premeerimine-ilma jätmine" ja "paha lapse tool" teie pere puhul ei mõju. Need nö nipid toimivad läbi hirmu ja võimuvõitluse ning seetõttu viivad hoopis suhete halvenemisele. On kahju, kui leidub psühholooge, kes Teile sellist nõu andnud on.
Seega karistused ei pane last kuuletuma, vaid vastupidi. See aga ei tähenda, et tuleb minna teise äärmusesse ja lasta lapsel kõike teha. Laps vajab piire ja vanem on see, kes piirid kehtestab.
Kuidas seada piire nii, et laps mõistaks? Kuidas laps aru saaks, mida tegema peab-mida teha ei tohi? Lapse halb käitumine ei tule mitte sellest, et laps iseenesest oleks halb, vaid ta ei tea, kuidas tema tegevus mõjutab lapsevanemat. Lapsed tahavad vanematele meeldida. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui laps teab, mis vanemale meeldib, siis ta hakkab neid käitumisi kordama. Mina-sõnumid on üks võimalus, kuidas vanem oma vajadusi väljendada saab. Näiteks "Kui autos jäätist süüa, siis võib jäätis sõidu ajal maha minna ja autoiste saab mustaks. Siis MA pean seda koristama ja see ei meeldi MULLE". Mina-sõnumis kirjeldate lapse tegevust, mis on TEILE (mitte lapsele või kellegile kolmandale) vastuvõetamatu ning ütelete ka kuidas selline käitumine just TEILE mõjub (mitte kellelegi teisele). Hea on sellisesse sõnumisse lisada veel ENDA tundeid. Näiteks olen kurb, tüdinenud, abitu, sedaguses jne. Selline sõnum on mõjusam, kui tavapärane sina-sõnum ("Lõpeta see autos jäätise söömine", "Ei saa jäätist autos süüa, sa määrid kõik ära" jm), sest see ei räägi midagi TEIE tunnetest ja vajadustest. Veel üks näide mina-sõnumist: "Kui ma pean sinu peale häät tõstma, siis MA olen ise ka kurb ja MUL on ebamugav. Ma ei taha tülitseda".
Siinkohal peab meeles pidama, et eelkooliealised ja siiski ka vanematele lastele tuleb vahel mitu korda mina-sõnumeid öelda, enne kui see lapsele meelde jääb. Mida rohkem Te ise ennast selliste sõnumite puhul avate, seda kiiremini nad ka kinnistuvad. Hoiduda tasub siltidest "paha laps", "laisk", "halb laps" jm, sest nii saab laps tunde, et ta on saamatu ja hakkabki vastavalt antud sildile käituma. Oma töös olen märganud, et sellised lapsega rääkides tuleb sageli välja, et ta on ise ka juba veendunud oma saamatuses ja tunneb ennast lapsena, kes valmistab kõigile pettumust. Laps ei tea, mida teisiti teha.
Mina-sõnumit kasutada ka positiivselt. Näiteks: "Mulle meeldib, kui asjad on kappi pandud ja MA ei pea siis koristamisele aega kulutama. Selle asemel saame koos mängida". Kui laps teeb midagi sellist, mis Teile meeldib, siis kindlasti tunnustage teda. On leitud, et "Tubli" ja "Hea laps" on väga umbmäärased kiitused. Tunnustus võiks olla konkreetne. Näiteks: "MA olen väga rõõmus, et sa oma asjad ise ära panid. Ma olen sinu üle uhke", "Mulle meeldib, kuidas sa väiksema õe/vennaga koos mängid. Ma saan siis ruttu kodutööd ära teha ja siis koos teiega olla. See teeb mulle väga head meelt".
Lähemalt võib antud teema kohta lugeda järgnevatest raamatutest:
1. Th. Gordoni Millist last tahate teie
2. Jan Uwe Rogge Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire
Mind ajendas kirjutama t'pselt sama probleem 4 a. pojaga. Kuid siin n'en et me pole ainsad. Sama lugu, ei oska ei mina ega isa midagi ette v]tta. On see vanusast tulenev m;;duv n'htus v]i oleme ta 'ra hellitanud. Aga proovime siis end kehtestada nii nagu siin soovitati.
Ma siiski julgen väga kahelda, et selline käitumise ajaga mööda läheb kui vanemad ise oma käitumisstiili ei muuda.
Minu lapsed on kõik üle 5 aasta vanad ja õnneks pole keegi nendest eelpool kirjeldatud käitumisstiili omandanud.
Tahaksin rõhutada aspekti, et vanemad aina keelavad lapsi aga ei õpeta. Käsud"ära tee, jäta järele ja nii ei tohi" tulevad kiiresti ja laps kuuleb neid pidevalt. Aga me ei ütle lapsele, kuidas ta peaks tegema. Olen lastega püüdnud alati järgida reeglit, et keelule lisandub soovitus kuidas tegutseda või kuidas õnnetust või pahategu heastada. Sest üks on kindel- lapsed tahavad vanemate heakskiitu ja rõõmu saavutada.
näide: Ära kiusa väikevenda! Anna talle parem üks paber/ajaleht(vm) ja näita kuidas seda rebida saab. Teil on siis koos palju lõbusam!"
näide: Sa ei tohi mind lüüa! Ma saan haiget ja vihastun ja meie tüli läheb suuremaks. Parem istu ja oota kuni ma olen asjad tuppa tõstnud ja räägi siis mulle, miks Sa seda jopet nagisse ei saa."
Lapsed ei oska oma viha ja pingeid ise suunata ega amaandada. Vanemad peavad neile pakkuma variante, kuidas probleemile/vihale/pahameelele lahendusi leida ja laps saab siis neid läbi katsetades leida enese jaoks sobivaimad käitumismustrid, mis samas on ka lapsevanemale vastuvõetavad.
Käitumine kus laps jonnib, et ta ei saa kingi jalga ja vanem jonnib, et saad küll kui tahad on kahe lapse omavaheline jonn ja ei anna tulemust. Lapsevanem täiskasvanuna peab selle lapsepoolse jonni sõnastama probleemina ( Mis sind takistab? Miks sa ei saa?) ja sellega suunama lapse probleemile (jonnihoog, pahameele puhang, seltamatu viha) lahenduste otsimisele. "Miks Sa ei saa?" küsimusele ei saa enam jonniga vastada ja laps peab asuma oma tundeid seletama ja vanemaga koostöös lahendusi leidma.
kallis mamma olen sinuga ühel nõul. mul juba suured poisid ja pole ka erilisi probleeme olnud. olen samamoodi käitunud nagu sa kirjeldasid ja kõik oli ok. lihtsalt see asjade lahti seletamine võtab pisut rohkem aega ,kui keelamine. ja saavad sellisest seletamisest ikka vääga hästi aru.
miks peab viieaastasele lapsele pikalt ja laialt seletama, et ema ei tirita juustest ega lööda? On asju, mida nimetatakse postulaatideks. Kui laps jookseb autole ette, ei hakka te ju pikalt seletama, et nii ei tehta, vaid püüate lapse tagasi tõmmata?
