Tere!
Mu 1,5 a poeg tirib mind juustest, näpistab ja lööb. Mul on ju valus ka, ma ei ole kummist. Seletan talle rahulikult, et emmel on valus ja vahest hakkan ka nutma. Laps alguses ka hakkas siis selle peale nutma ja ronis kaissu. Nüüd aga ainult naerab ja teeb haiget edasi. Issile laps haiget ei tee ja issi sõna kuulab ka. Olen täielikult kaotanud enesevalitsemise, karjun lapse peale ja löön teda vastu. Ma ei saa oma lapse kasvatamisega enam hakkama. Ma ei tea mismoodi käituda. Olen täiesti meeleheitel....
Tere Airi,
loomulikult tekitab haigetsaamine kurbuse, lootusetuse ja vihatunnet.
Sellises vanuses on see lapse viis väljendada oma pahameelt. Oluline on katkestada lapse mitteaktsepteeritud tegevus (löömine) sellega annate esimese signaali, et selline käitumine ei ole sobiv. Lisage sinna omalt poolt verbaalne sõnum: Emmel on valus.
Võtmeküsimuseks on siin see, mis sõnumit laps oma löömisega edastab, mida ta soovib väljendada. Kuna lapsel selles vanuses puudub veel sõnavara, et oma pahameelt, tähelepanu vajadust jms väljendada, siis kasutavad nad rohkem füüsilisi väljendusi. Püüdke jälgida, mis situatsioonides selline käitumine ilmenb ja mõelda, mis võiks olla lapse sõnum selle tegevusega. Kas on ehk mingi lapse vajadus (vajadus tähelepanule vms) rahuldamata, millele ta siis sellisel moel käitudes lahendust püüab leida.
Kui võtta ära lapselt tema pahameele väljendus löömine, siis tuleb anda teine alternatiivne käitumisviis sinna asemele. Seega sõnastage lapse emotsioon (Sa oled väga pahane; Sulle ei meeldi, et ..). Niimoodi tehes annate lapsele vajaliku sõnavara ja mudeli pahameele kohaseks väljendamiseks. Praegune mudel, mis Te lapsele annate pole tõenäoliselt Teile endalegi meelepärane. Tõstes häält lapse peale, vastu lüües Te annate lapsele edasi mudeli, kuidas väljendada meelepaha. Seega kinnitate Te seda käitumismudelit, mis Teid ennast meeleheiteni viib.
Kokkuvõtvalt siis: (1) katkestage tegevus, andke verbaalne mina-sõnum (2) sõnastage lapse emotsioon, (3) ärge heituge ja olge järjekindlad.
Lapse kasvatamine toobki endaga kaasa palju vastandlike tundeid (nüüd ja ka edaspidi) lapse kasvatamine on ka enda kasvamine.
Mõelge muinasjuttu välja, näiteks
"Kasvas õunapuu, tulid hundid ja tegid puule haiget, puu läks katki ja õunu rohkem polnud."
või haletsege koos mängukoera, kes sai kuskil haiget (seletage, et nüüd ta ei saa enam käia, pange plaastrit peale, hoolitsege) .
Sellles vanuses nad avastavad endast võimet lüüa. See peab täielik tabu olema (muidu on raske temaga mänguväljakutel/lasteaias jne käia, sest siis on suur tõenäosus, et kui tallle midagi ei meeldi, siis hakkab teisi lööma).
Loodan, et õppida kaasa tunda ei ole veel hilja. Kui see ei õnnestu ema suhtes, siis las alguses õpib teistele kaasa tundma (Anderseni muinasjutt "Inetu part" kõlbab selle jaoks kah, võite sellest lühikeset versiooni teha, muidu ta ei kuula lõpuni).
Minu laps üritas mulle kah haiget teha, ma proovisin selle vastu palju asju, nüüd ei teagi, milline neist aitas kõige rohkem. Ja põhiline: kui ta teeb haiget, siis ema temaga ei ole lõbus, vaid aktiivselt kurb . Muutub toon, nägu, suhtumine. Siis mu laps tahtis mulle kalli-kalli teha, et mulle uuesti armas olla /vabandada ja ma lasin ennast haletseda( näiteks, kui ta puhub peale, siis olema uuesti sõbrad, aga ma kordan, et ära löö mind).
Ja mõelge, kus ta nii palju agressivsust saab? Millal ta hakkas seda tegema?
1) Äkki ta nägi seda telekast? ("Tom and Jerry" näiteks on päris vägivaldne ja lapsed võivad järgi teha)
2) Äkki algas sellest et kunagi esimesena te lõite teda? (näiteks vastu kätt vms) ja nüüd ta õppis oma tundeid ka sel viisil läbi elada?
3) Äkki ta nägi, kuidas keegi mänguplatsil/lasteaias/kodus tegi kellegile midagi sarnast.
Kui te aimate, mis võiks see "näide" olla, siis kõrvaldage seda.
Kui te kuskil näete löömist, siis andke lapsele mõista, et see on paha.
Loodan, et minu soovitusest on abi.
