kui minu 2 a ja 11 kuune poiss muudkui jonnib, kui mõni laps korraks vastu lasteaias läheb on jonni taevani. või kui ta ei saa mis tahab jonnib, keegi midagi ära võtab jonnib, selle asemel, et asi tagasi küsida kuigi sellest on palju juttu olnud.
Olen eelpool vastaja lakoonilise vastusega täiesti nõus.
Laps kasutab enda jaoks käepäraseid vahendeid väljendades oma rahulolematust. Eks täiskasvanutelgi ole ülesandeid, kohustusi, millest püütakse mõnikord kuidagi vabaneda, edasilükata, näidata oma vastumeelsust erinevatel inimestel on selle tarvis erinevad strateegiad. Lastel on variante lähtuvalt vähesest kogemusest ja keelelisest arengust mõnevõrra vähem. Strateegiaid jonni vastu võitlemiseks on mitmeid sellest on kirjutatud mitmeid raamatuidki.
Kõige olulisem on see, et oma nõudmistes oleksite järjekindel ja ei annaks lapse jonnile kinnitust. Kui laps saab kogemuse, et jonniga on tal võimalus saavutada soovitut, siis kujunebki sellest püsiv käitumismall.
Kaardistage enda jaoks olukord kuidas Teie ise käitute olukordades kus laps jonnib? Mis on tagajärg? Oma käitumist analüüsides peaksite jõudma järelduseni, millised Teie poolt kasutatavad olukorra lahendusstrateegiad on tõhusad ja millised mitte. Ebatõhusad strateegiad on vaja asendada efektiivsematega.
Kui laps saab kogemuse, et tema käitumisstrateegia (jonn) ei vii sihile, ta ei saavuta sellega soovitut siis see sunnib last kasutusele võtma teisi käitumismustreid Teie kontrolli all on kinnitada Teile sobivaid lapse käitumisi ja ebasoovitavaid ignoreerida.
Ostsin hiljuti raamatu "Nutt ja jonnihood - kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla" just eelpool mainitud põhjusel, kuna ei teadnud, kuidas üldse reageerida lapse jonnimisele. Sealt sain aga väärt nõu, mis tõepoolest aitab. Nimelt on seal üks väga vaffa lause: "Lapsed, kellel lubatase nutta ja karjuda nii palju kui vaja, on palju meeldivam koos elada"
Nimelt pärast enda tühjaksnutmist või jonnihoogu on lapsed tavaliselt rõõmsad, lõdvestunud, koostööaldid, vastutulelikud, vägivallatud ja endaga toime tulevad. Samuti on seal kirjas, et nutmine aitab tingitud stressireaktsioonist vabaneda. Lapsed, kes saavad piisavalt nutta, on mitmesugused eelised. Nad on emotsionaalsemalt tervemad, nendega ON kergem koos elada, neil on elutervem kiindumussuhe täiskasvanutega, kõrgem enesehinnang ja parem õppimisvõime.
Seega kui laps jonnib, aga mine endast välja. Ära halvusta last, ja ära lase ka teiste põlgavatest pilkudest end härida. Ole lapsele toeks sel raskel hetkel ja lase tal rahulikult (toetavalt tema kõrval olles) end tühjaks nutta või karjuda. See juures, ära ole ise ärritunud ja vihase moega, vaid pigem naerata lapsele, et laps teaks, et ta ei ole üksi sel raskel hetkel. Tema ju alles õpib oma tundeid väljendama ja kui sa sel hetkel teda toetad, siis läheb kõik hästi.
Hiljem (võib võtta ka15-20minutit, vahel ka kauem) kui ta on end tühjaks jonninud. Võta ta sülle, kallista, ütle kui palju sa teda sa sel hetkel armastad ja siis kuulab ta sind juba täitsa rahulikult, miks tema soovid alati ei täitu.
Olen proovinud, tõesti mõjub. Loomulikult mitte esimese korraga, ja algul tundub, et üks jonn tuleb teise otsa, kuid lõpuks on sul vaid hea meel, et suutsid nii adekvaatselt lapsele vastata ja nii olete mõlemad lõpuks ikkagi õnnelikud.
Pean muidugi mainima, et millegi pärast on osadel laste isadel sellisele lapse käitumisele raske rahulikuks jääda, kuid siis tuleb nad lihtsalt kõrvale tuppa suunata ja mitte lasta lapse peale nt karjuda, sest see teeb vaid asja hullemaks - laps näeb, et ka tema oma vanem ei oska sellisel olukorras midagi ette võtta, ja see tõttu muutub asi vaid hullemaks.
Edu ja loodan, et sellest on abi. Soovitan siiski sügavalt osta või laenutada ka eelpool mainitud raamat
