Tere!
Minu poeg lööb mind, kisub juustest ja näpistab. Ütlen talle, et ei tohi, emmel on valus jne. Ka issi ütleb rangema häälega, et ei tohi. Poiss kuulab korra ja siis üritab jälle. Kuidas talle selgeks teha, et ei tohi emmele haiget teha? Issit laps ei löö.
Teie lühikesest kirjast loeb välja seda, et olete kasutanud olukorra lahendamiseks sõnumit: Emmel on valus. Niisugune sõnastus on väga palju parem üldistavalt kritiseerivatest väljenditest, nagu Nii ei tohi või Sa oled paha laps. Oma sõnumit võiksite ilmestada veel mitteverbaalsete estidega võiksite näiteks näiliselt nutma hakata või mõnel muul moel näoväljendustega pisut üledramatiseerida olukorda. Kindlasti on oluline katkestada lapse tegevus. Võimalus on ka suunata lapse kätt õrnalt teisele, aktsepteeritud tegevusele, pai tegemisele. Kui ka isa on selles situatsioonis kõrval, võiks isa ette näidata kuidas kurvale emale pai teha ja seejärel lapsega seda tegevust korrata. Kuna lapsel selles vanuses puudub veel sõnavara, et oma pahameelt, tähelepanu vajadust jms väljendada siis kasutavad nad rohkem füüsilisi väljendusi. Võiks ka jälgida, mis situatsioonides selline käitumine ilmneb ja mõelda, mis võiks olla lapse sõnum selle tegevusega. Kas on ehk mingi lapse vajadus (vajadus tähelepanule vms) rahuldamata, millele ta sellisel moel käitudes lahendust püüab leida.
Minul on sarnane mure nagu Airil! Minul on poiss, kelle vanuseks on nüüd 1 aasta 10 kuud! Samuti küünistab, näpistab, hammustab,tirib juustest jne.Olen proovinud mitmeid meetodeid nutnud, tagasi teinud, rääkinud, seletanud kuid tulemusteta. Kuid praegusel momendil käitub ta juba vahetevahel vähem agressiivselt oleneb päevadest mõni päev jääb üldse vahele. Olen arusaanud, et sellist käitumist ka põhjustab väsimus, mitte kohene tähelepanu või siis kui ta väljendab oma pahameelt. Kuid vahest käitub ta minu jaoks põhjuseta halvasti lihtsalt tuleb tuju hammustada.
Veelgi suuremat muret valmistab see, et kui ta teise lapsega kokkupuutub siis ta mingi ajapärast käitub ka temaga samamoodi nagu meiega ehk siis ka isaga.Kas siis lööb või viskab mingi esemega või lihtsalt krabab riiedest. Oleme see järel riielnud temaga, vahest karistanud, näidanud temale kuidas teine laps nutab ja õelnud et on valus ning sina tegid ai temale. Palunud nüüd teda kallistada ning ka pai teha. Samas kui ta on teinud meile haiget siis ta vahelduva eduga kallistab ning teeb kalli ja musi. Olen juba sellises olukorras et ei julge enam küllagi minna, sest ei tea mis võib juhtuda. Kuigi kui ma külas olen siis proovin ära hoida ebameeldivaid olukordasid ning ka rõhutada et kui on väiksem laps siis et tita jne.
Kas teiste lastega halvasti käitumine võib tuleneda sellest, et ta on üksik! Või sellest, et oleme olnud tihti haiged ning sellest tulenevalt ka on olnud vähene kokkupuude lastega ning tänu sellele ta ei oska ka käituda nendega. Samas kui ta on seltskonnas siis ta on nagu energiapomm ta ei tea, mida ta ära teeks siis kipuvad need asjad juhtuma! Samas olen ka järeldanud, et osati ta käitub, et ennast kehtestada kui soovib sama mänguasja ning selleks krabab lapsest kinni ning teine ehmub ja ta saabki selle siis endale!
Palun andke minule nõu mida teha ja kuidas käituda! Olen mõelnud, et äkki peaksin rohkem lapsega teiste laste seltskonnas viibima kuid, kuidas suhtuvad teised emad sellesse kui nende lapsele liiga tehakse!
Näib tõesti, et olete erinevalt reageerides proovinud lapse käitumist muuta, kuid seni pole Te aga rahul ja olete õnnetu kui ei saa koos teiste seltskonda nautida. Näib, et lapse käitumine ei ole seotud kellegagi konkreetselt ja siinkohal nõustun eelneva kirjaga Angela Jakobsonilt, st oluline on panna tähele lapse enesetunnet ja mõelda, milline on tema vajadus, mis on rahuldamata ning mida ta ikka ja jälle oma senise käitumisega soovib väljendada ja saavutada. Täheldate ka ise, et väsimusega esineb löömist-hammustamist sagedamini.
Niisiis, laps võib löömise kaudu väljendada oma pahameelt, rahulolematust, väsimust, ärevust, pinget ning hea oleks jälgida, et ta poleks ülearu koormatud tegevustega, mitmete inimestega, liigsete asjadega ja müraga. Laps väsib ju kiiresti mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Kuigi ta näib nautivat seltskonda, võib olla siiski olla mõne aja pärast häiritud ja ärev. Kindlasti ei tohiks ta ise kogeda asja käest ära kiskumist, laksu ega muul moel agressiivsust. Kui märkate, et laps teeb midagi, mida te ei aktsepteeri, siis andke rahulikult ja kindlalt teada ning vajadusel muutke olukorda (näit. lahkuge lapsega teiste hulgast vms.) Olge tähelepanelik tema soovide suhtes, mida saate täita ning jälgige, et ta ei peaks enda mõistatavaks ja kuuldavaks tegemiseks käituma viisil, mida Te ei soovi. Pakkuge juua, sülesolemist, uut tegevust või mänguasja, oma juuresolekut vms. piisavalt ja õigeaegselt.
Selles vanuses on hea lapsele end mõistetavaks teha pigem lühikese jutuga, tegevusse sekkumisega ja muude mitteverbaalsete võtetega. Positiivne võiks olla tulemus siis, kui olete järjekindel, rahumeelne ja Teie reageering ei mõju karistusena. Kui laps aga käitub soovitult, siis kindlasti väljendage heameelt ja näidake oma rõõmu. Andke igati teada, kuidas ta võiks väljendada oma soove, kuidas küsida teiselt lapselt mänguasja jne.
Teie jutust jäi mul veel üks mõte keerlema. Nimelt kahtlus selles, kuidas võiks mõjuda vahetult löömisele vms., mis on tema pahameele väljendus, pai või kalli tegemine. Oletan, et lapses võivad kujuneda seeläbi ka vastuolulised tunded ja segadus. Kui tema hetkel on kellegi peale pahane, rahulolematu ja väljendab seda löömisega, siis eeldada, et palumise peale pai tehes see üle läheb, on ehk liialt illusoorne. Laps ei pruugi sel juhul paid ja kallisid seostada positiivsete tunnete väljendustena ning see võib omakorda valmistada ka raskusi tulevikus oma tunnete teadvustamisel ja teiste mõistmisel. Jälgige, et õrnuseavaldused ja hea tahte väljendused jääks ilma negatiivse varjundita.
Mis puutub muresse teiste emade suhtumise üle, siis jagage oma muret avatult. Rääkige, mida olete oma lapses märganud ja mida soovite jälgida ja muuta ning saate koos vastastikku kogemusi jagada. Kindlasti on paljud mured sarnased ja leiate mõistmist.
Soovin Teile jätkuvat hoolimist ning palju rõõmu lapsest!
MU põngerjas tirib mind juustest ja näpistab endiselt. Ütleme issiga lapsele, et emmel on valus jm ja hakkan ka nutma. Minu nutmise peale hakkab poiss ka nutma ja poeb kaissu. Ja siis tirib jälle juustest....
Mõelge muinasjuttu välja, näiteks
"Kasvas õunapuu, tulid hundid ja tegid puule haiget, puu läks katki ja õunu rohkem polnud."
või haletsege koos mängukoera, kes sai kuskil haiget (seletage, et nüüd ta ei saa enam käia, pange plaastrit peale, hoolitsege) .
Sellles vanuses nad avastavad endast võimet lüüa. See peab täielik tabu olema (muidu on raske temaga mänguväljakutel/lasteaias jne käia, sest siis on suur tõenäosus, et kui tallle midagi ei meeldi, siis hakkab teisi lööma).
Loodan, et õppida kaasa tunda ei ole veel hilja. Kui see ei õnnestu ema suhtes, siis las alguses õpib teistele kaasa tundma (Anderseni muinasjutt "Inetu part" kõlbab selle jaoks kah, võite sellest lühikeset versiooni teha, muidu ta ei kuula lõpuni).
Minu laps üritas mulle kah haiget teha, ma proovisin selle vastu palju asju, nüüd ei teagi, milline neist aitas kõige rohkem. Ja põhiline: kui ta teeb haiget, siis ema temaga ei ole lõbus, vaid aktiivselt kurb . Muutub toon, nägu, suhtumine. Siis mu laps tahtis mulle kalli-kalli teha, et mulle uuesti armas olla /vabandada ja ma lasin ennast haletseda( näiteks, kui ta puhub peale, siis olema uuesti sõbrad, aga ma kordan, et ära löö mind).
Ja mõelge, kus ta nii palju agressivsust saab? Millal ta hakkas seda tegema?
1) Äkki ta nägi seda telekast? ("Tom and Jerry" näiteks on päris vägivaldne ja lapsed võivad järgi teha)
2) Äkki algas sellest et kunagi esimesena te lõite teda? (näiteks vastu kätt vms) ja nüüd ta õppis oma tundeid ka sel viisil läbi elada?
3) Äkki ta nägi, kuidas keegi mänguplatsil/lasteaias/kodus tegi kellegile midagi sarnast.
Kui te aimate, mis võiks see "näide" olla, siis kõrvaldage seda.
Kui te kuskil näete löömist, siis andke lapsele mõista, et see on paha.
Loodan, et minu soovitusest on abi.
Oli küsimus:
"Kas teiste lastega halvasti käitumine võib tuleneda sellest, et ta on üksik! Või sellest, et oleme olnud tihti haiged ning sellest tulenevalt ka on olnud vähene kokkupuude lastega ning tänu sellele ta ei oska ka käituda nendega?"
Ei, see, et laps teistelt lastelt asju ära võtab on paraku sellises vanuses nii, minu meelest (nii palju kui mina jälginud olen) see ei sõltu sellest kui palju ta teistega mänginud on.
Mina üritan õpetada kodus mänguasjade peal, et tal oleks eeskuju.
Meie mänguasjad pakuvad vahetada mänguasjadega, enne küsivad, kas tohib võtta jne
Aga mänguväljakutel on mul sama jutt nagu mujalgi: "Teisi oma asju me ei puutu". Ja juba mitu kuud on mäng-seletamine:"See auto on meie oma, aga see mitte, see korter on meie oma, aga see mitte"jne
Edu Teile!
