tere. mul on 11 kuud vana poeg kes kardab et kaon ära. kui ma teise tupa lähen siis ta tuleb karjudes järele. isegi wc ei lase olla karjub ukse taga. millest tuleb selline asi ja kuidas sellest lahti saada.
Ülemäärane hirm ema lahkumise ees on selles vanuses väga loomulik. On lapsi, kes reageerivad lähedase inimese lahkumisele teravamalt ja neid kellel see periood möödub rahulikumalt. Sõltub nii lapse temperamendist, varasematest kogemustest, vanema reaktsioonist jms. Tegu on arengulise perioodiga, kus laps järjest enam saavutab iseseisvust ja emast sõltumatust. Kui laps hakkab käima siis on ta astunud sammu sõltumatute inimeste maailma poole. Kui ruum ema ja lapse vahel suureneb, avanevad uued vaated. Laps saab liikuda ise ilma kõrvalise abita köitvate esemete juurde ja neid uudistada. Uudishimu on üks põhilisi arengut soodustavaid tegureid selles vanuses. Lapse rõõm sellest, et ta ise hakkama saab, võidab seeläbi õigepea kartuse vanematest lahkuda. Lapse ärevatele reageeringutele vastake rahulikul häälel, öeldes Emme ei lähe kuhugi, emme on siin. Lapse taju selles eas iseloomustab suuresti lause See mida ma ei näe, seda ei ole olemas nii näeb tema selles vanuses ümbritsevat maailma. See teeb mõistetavaks ka tema hirmu. Pakkuge lapsele turvatunnet kallistuste, süles hoidmise ja silitamistega. Väikelaste jaoks on eriti rahustav selja silitamine. Tegu on arvestades lapse vanust täiesti eakohase hirmuga, mis aja möödudes hääbub ise ilma suuremate sekkumisvajadusteta.
Minu poeg kartis kuni 3 a-ni sama ja veel kartis liblikaid ja muid loomi, kuid n[[d pole neist kartustest m'rkigi, lausa vastupidi. Algul arvasin et mu laps on memmekas, et mind kuhugi ei lase. }nneks see nii ei ole. {hed mured l'hevad ja vanusega tulevad uued asemele. 'ra heida meelt.
Minul on 4 a tütar, kellega on ka samad probleemid - kardab üksindust. Tahab koguaeg koos olla, mida tahes ma ka ei teeks. Kui mäng on pooleli lõpetab selle momentaalselt ja tormab mulle näiteks wc-sse järgi. Mõnikord palun tal midagi teisest toast tuua. Kui hakabki minema, siis tormab tagasi ja ütleb, et lähme koos, käest kinni. Kui küsin ,et miks ta ise ei lähe, siis ta väidab, et keegi paha on ta selja taga. Mõnikord olen märkamatult teise tuppa läinud, siis ta tormab paanikas karjudes ringi nagu "peata kana". (Lasteaias saab õnneks hästi hakkama siiski, kuigi ta seal üksi pissil ei käi). Kas olen teinud vea sellega, et olen alati koos temaga magama läinud - meie voodid on kõrvuti. Üksi ta magama jääda ei julge, oleme teinud katseid - üle 4 minuti pole ma tast kaugel ta uinumist oodata saanud. Ta ütleb, et üksi hakkab ta magama jääma siis, kui kooli läheb. Lugesin mingist ajakirjast unekooli kohta, et las tita nutab iga päev enne magama jäämist ja küll ta lõpuks harjub üksi ära. Ainult, et ma olen õige aja mööda lasknud, nüüd ta ei nuta vaikselt voodist vaid tuleb mind otsima, pealegi ei meeldi mulle mõte tema nututamisest, tahaks kuidagi ilma nututa oma õhtud vabaks saada. Kuidas?
