läksime mehega tülli lapsekasvatuse pärast.
lapsega on mul raske. ta on väga kange. ajab oma kangust peale. teda on raske panna tegema asju, mida ta ei taha teha. käisime ka psühholoogl temaga. psühholoog soovitas mitte vaielda ja jonnile järgi anda ja probleem laheneb. selline käitumine lõppeb aga sellega, et me enam ei vaidle, ei aruta asju vaid mina ütlen, põhjendan ja laps teeb. punkt. peegeldus sellele käitumisele on see, et laps ütleb, põhjendab oma sõna ja teeb ikka mis tahab. ta on minu käest ju seda õppinud.
täna ei tahtnud minna laps lasteaeda. ma ka kodus. mees hakkas mind kritiseerima et ma ise annan talle kõiges järgi, seepärast ei saa lapsest jagu.
ma kohe ei oska kuidagi põhjendada ka, miks peab laps minema siis aeda, kui ma olen kodus. ja kui ta ei taha minna lasteaeda. ma pean siis käskima lihtsalt, lõpetama tema põhjenduste kuulamine ja valetama talle lõpuks, et ma lähen tööle?
ta on päris palju kodus minuga, sest ta ei taha aeda minna. no mida teha?
Lapse kangekaelsus ja trots hakkab väljenduma teatud vanuses, mil ta saab järjest rohkem teadlikuks oma "minast", suureneb iseseisvus ja soov kogeda, mida suudab. Ilmselt on ka vanemad uhked lapse saavutuste üle, kuid samas ka vahel üsna ebamugav ja pingeline aeg, kus on pahandused ja vääritimõistmisised. Lapse kasvades suureneb vajadus teadlike võtete kasutamise järele, vaja on selgeid piire ja seejuures häid suhteid lapsega. Enamsti me ei soovigi ju pimesi kuuletuvaid lapsi kasvatada, vaid ikka ise hästi hakkama saavaid, oma arvamusi omavaid isiksusi, kes on rõõmsad ja hoolivad.
Jah põhjendused on sageli omal kohal, kuid nagu selgub, ei anna see alati soovitud tulemusi. Selgitustel on siis mõtet, kui laps soovib rohkem teada ja on valmis kuulama, rohkem teada saama, kuid vahel kujuneb sellest kes-keda manipuleeriv mäng.
Ka suurtel inimestel on raskusi end sundida tegema asju, mida ei taha. Hea onenda jaoks siis teada, miks ei taha ja mis paneb tahtma.
Selleks, et lapse käitumist muuta, on esmalt oluline määratleda, kuidas lapse käitumine Teid ennast mõjutab ja mille poolest on Teile oluline, et ta käituks teisiti. Seejärel anda sellest teada mina-keeles (nt. ma pean oluliseks, et....., mind pahandab kui ...., jne. ).
Kirjas toodud näide on lasteaeda minek. Kui olete kodus, siis mõelge, mille pärast on Teie jaoks või Teie arvates tähtis, et laps läheks lasteaeda ja sellest tulenevalt väljendage end mina-sõnumi kaudu.
Kui seepeale laps protesteerib ja väidab, et ei taha minna, siis järelikult on tema häritud, mures, õnnetu jne. Sel hetkel on väga oluline tema vastuseisuga tegeleda ja ta kindlasti ära kuulata ja väljendada temast arusaamist (aktiivne kuulamine, st tema poolt öeldu mõistmise väljendamine ümbersõnstuse kaudu ja tunnete peegeldamine). Kui laps tunnetab, et teda soovitakse mõista ja aktsepteeritakse sellisena nagu ta on ja ka tema negatiivseid tundeid, siis tunneb ta end hästi ja turvaliselt ning trotslik käitumine, vaidlemine ja vastuhakkamine kaotab oma mõtte. Lisan veel, et kuulamine ja mõistmine ei tähenda automaatselt järeleandmist ja nõustumist, vaid see on eelduseks, et te koos leiaksite sobivad lahendused olukorrale, nii, et keegi ei oleks häiritud.
Usun, et suureks abiks oma lapse mõistmisel ja sobivate võtete kasutamisel on Th.Gordoni raamat "Tark lapsevanem".
Head proovimist!
