Peres on kasvamas 5-aastane ja 2-kuune tütar. Probleemid on meil just suurema lapsega ja ilmselt pole need seotud pesamuna sünniga, sest raskusi oli temaga juba enne pisikese tulekut. Nimelt on lugu selline, et suuremal on vist püsivuse- ja keskendumisraskused. Üsna tihti asub ta ühe tegevuse juurest teise juurde, kusjuures tegevuse kestvuseks on ehk ainult 5 minutit ning siis on see end juba ammendanud ning vaja midagi muud ette võtta. Kui käsil on joonistamine või tähtede kirjutamine näiteks ja midagi ei tule parasjagu nii hästi välja, kui ta tahab, siis on nutt ja meeleheide kerged tulema ning lõpptulemusena ei taha ta uuesti katsetada vaid paneb selle tegevuse hoopis käest selleks korraks. Nutab vaid ja ütleb, et tema ei oska/ ei saa... Söögilauas on alatasa vaja tal jutustada või lollitada. Küll siis togitakse jalgadega laua all, küll vahitakse ringi, küll naerdakse, aetakse toitu lauale/sülle/põrandale jne jne. Tihtipeale ei saa ta korralikult keset tooli istutud ja tooliga ilusti laua ääres oldud. Siis kõigutakse sellega ja on juhtumeid, kus on toolilt isegi laua alla kukkunud, aga miski ei mõju. Ei mõju ka meie jutt sellest, miks lauataga tuleb viisakalt istuda-käituda. Söögiga ka üsna tihti üks jama. Küll ei jaksa süüa, küll ei maitse...samal ajal vitsutaks magustoitu aga teist samapalju ja rohkemgi veel sisse. Vasturääkimisega on ka probleeme. Ja siis teinekord kõlavad tema suust laused "ma ei taha sind näha", "ära vahi mind" jne. Lisaks on tal pidev lobisemisvajadus. Teinekord polegi midagi asjalikku öelda, põhiline on, et saaks sõnademulina valla päästa. Ning ikka üsna valjuhäälselt, mitte vaikselt. Igatahes mõistus on otsas. Ja ei saa öelda, et talle jaguks vähe tähelepanu või keegi temaga ei tegeleks. Loomulikult ei mängi me temaga hommikust õhtuni, sest nii suur laps peaks ja võiks ikka iseseisvalt ka suutma oma asjadega tegeleda. Samas, kui ta tahab, võib ta olla väga hea ja terane laps. Kui küsime temalt teinekord, et miks sa üht või teist teed, saame vastuseks enamasti "ma ei tea". Igatahes, kellel on samalaadseid kogemusi, andke nõu...
Kirja lugedes tekkis mul silmade ette pilt elavaloomulisest lapsest, kes tahab palju liikuda ja kes on uudishimulik. Sellised lapsed väsitavad vahest vanemaid rohkem, kui need taluda jõuavad. Kirjutate, et teil on ka kahekuune laps peres ja küllap nüüd kahe lapsega on palju tegemist. Seetõttu tahaks, et suurem oleks juba suur ja käituks ka vastavalt. Tegelikult teie 5 aastane on ilmselt igati eakohase käitumisega. Nimelt on uurijad leidnud, et 7 aastased lapsed suudavad lugeda umbes 10 ja kirjutada 5-7 minutit järjest. Seega teie 5 aastase 5 minutit tegevust on igati tubli number ja selle pärast pole vaja muretseda. Mul tekkiski kirja lugedes mõte, et teil on vist üsna kindel nägemus sellest, kuidas üks 5 aastane käituma peaks ja teie laps ei käitu just nii. See teeb teile pahameelt ja sellest saab ka laps aru. Usun, et laps tahaks, et te teda tunnustaksite, tema tegemiste üle uhkust tunneksite ja teda armastaksite. Kui olete kogu aeg rahulolematu ( isegi kui te seda ei väljenda sõnades, kuid sisemuses olete, jõuab teie oleku kaudu see teade lapseni), siis lapse hing saab haiget ja see muutub vihaks. See, et ta teile ütleb, mis sa vahid jms. on tegelikult segaduses lapse viha väljendus. Laps on kui lõksus, sest ta ei saa aru, mida ta peaks tegema, et ema - isa teda armastaksid, temaga rahul oleksid. Ärge solvuge, mina ei arva, et te oma last ei armasta, vaid vastupidi - armastate väga, sest kirjutate siia ja muretsete, et kuidas saaks paremini toime tulla. Kuid lapsel võib tekkida tunne, et ta pole piisavalt hea, kui temalt oodatakse rohkem, kui ta suudab. Proovige loobuda kõigist ettekujutustes, millist last tahaksite ja nautige oma last sellisena nagu ta on. Rääkige temaga armastavalt ja andke palju ennetavaid ja positiivseid mina sõnumeid. Mina sõnumid on sellised, milles väljendan oma tundeid ja soove. Sõnumid edastatakse rahuliku ja kindla hääletooniga. Ennetav:" Ma soovin, et sa mängiksid natuke aega üksinda ja vaikselt oma asjadega, sest siis ma saan teha ....." Kindlasti tuleks last tunnustada positiivse mina sõnumiga, kui ta on suutnud olla nii, nagu palusite. " Mul on nii hea meel, et sa mängisid seal vaikselt, sest ma sain nüüd oma töö tehtud." Lisada võib veel seda, et " nüüd on mul aega sinuga koos teha seda ja seda." Need mina teated ei muuda last ühe ütlemisega. Kasutage neid ja vajadusel korrake kasvõi kümme korda. Kui laps teeb midagi, mis teile ei meeldi, siis kasutage kehtestavat mina teadet. See koosneb tavaliselt kolmest osast: (1) teise inimese käitumise kirjeldus, (2) minu tunne ja (3) tagajärg minule. Näiteks, " (1)Kui sa söögilauas tooliga kõigud, siis (2) ma olen mures, sest (3)sa võid kukkuda ja viga saada ja ma pean sinuga arsti juurde minema." Mina sõnumitest saab lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja seal on tõeliselt häid ideid lastega suhtlemiseks. Kui olete mingi käitumisega rahulolematu, siis püüdke alati leida see tagajärg minule. Mis on tagajärg teile, kui laps ei söö eriti muud peale magustoidu. Laps ei saa aru, miks ta peab sööma seda, mis ei meeldi ja miks pannakse pahaks, et ta sööb magustoitu rohkem, kui ühe portsjoni. Me ise ju ka armastame teatud toite rohkem, kui teisi. Püüdke seda põhjust leida ja ka lapsele selgitada. Kui tagajärge pole, siis on tegemist väärtuserinevusega ja mõnikord on mõistlikum lõpetada nõudmised, millel pole tagajärge minule.
Püüdke leida aega suuremaga kahekesi olemiseks. Kui väiksem magab, siis tehke midagi koos. Saan aru, et aega napib ja sel ajal on hea teha majapidamistöid, kuid suhte nimel lapsega võiks korra päevas võtta aega, mil teete midagi koos. Püüdke olla ka füüsilises kontaktis. Kui vaatate telerit või puhkate, võtke laps kaissu ja silitage teda. Selline füüsiline kontakt on lapsele väga vajalik. Esialgu võib ta seda isegi mitte taluda, kui on teie peale pahane, kuid mõne aja möödudes toimib see lähendajana ja ta poeb ise kaissu.
Kui minu kujutlus teie suhtest lapsega pole kõige õigem siis kirjutage siia lisa. Püüan nädala sees sellel pilku peal hoida ja oma juttu täiendada, kui vaja. Soovin teile kannatlikkust ja järjekindlust ning rahulikku meelt.
Esmalt aitäh vastuse eest! Tuleb tunnistada, et paljud väited, mida oma vastuses välja tõite, peavad paika.
Mis puutub nüüd keelamisse, siis me oleme alati põhjendanud, miks ta ei või üht või teist asja teha (kasvõi see laua taga istumine, kus üks jalg keeratakse tagumiku alla omale ning istutakse pooleldi üle tooliserva juba). Aga söögikorra ajal tuleb ette, et jõuab sama asja meelde tuletada mitu-mitu korda, sest ikka ja jälle liigub jalg sinna, kuhu ei peaks. Kas tõesti on lapse mälu siis nii lühike? Või ei süvene ta meie juttu? Sest kui tuletatakse meelde 1-2 korda ühe söögikorra jooksul, et ole kena, ära kõigu/ ära vehi laua all jalgadega/ ära pane jalga istumise alla omale, siis kuidas ta ikka ja jälle selle ära unustab ja oma tegevusi järjekindlalt jätkab?
Vahel on ka nii, et kui on käsil rääkimine, miks üks või teine asi/tegevus on paha või mis meile ei meeldi, siis tema hakkab vahepeale rääkima hoopis millestki kolmandast. Nagu ei kuulakski, mis hetkel jutuks. Teinekord jälle küsime peale jutu lõppu, et kas sa said aru, mida me rääkisime ja miks nii ei ole ilus, siis vastab "jaa" ja räägib kuuldu mõne lausega üle. Sealsamas aga läheb ja teeb ikka seda, mida ei peaks ja millest just räägitud sai. Seega teinekord saab lihtsalt jaks otsa. Muudkui ürita-ürita-ürita...räägi ja seleta...jää rahulikuks ja heaks, kuid mis sellest kasu?
Mul on hea meel, et sain kirja põhjal enam vähem õige pildi. Lugedes teie kirja järge, tekkis veel mõni mõte. Kirjutate, et põhjendate alati, miks teile üks või teine asi ei meeldi või, miks see halb on. On loomulikult vaja põhjendada, kuid mõelge järgi,ega põhjendused liiga pikad ja keerulised pole. Lause olgu lihtne ja põhjuseid ainult üks. See peab olema lapsele arusaadav, tema arengutasemele vastav. Liig keeruliste vastuste puhul laps lihtsalt "lülitab ennast välja" ja jutt jookseb kõrvust mööda. Sama asi võib juhtuda siis, kui last liialt palju keelatakse- kästakse. Kaua sa ikka kuulad ja jätad tegemata. Püüdke kontrollida ja keelata ainult neid käitumisi, millel on teile tõesti käegakatsutav mõju või mis võivad olla lapsele ohtlikud. Minul näiteks tekkis küsimus, et mis mõju on ikka sellel jalg istmiku all istumisel teile? Las ta istub kui meeldib. Mina istusin koolis selliselt peaaaegu terve keskkooli aja. Praegu ei istu nii mitte kunagi, aga mingil ajal oli ainuke istumisviis. Õnneks minu õpetajad talusid seda ilma eriliste nurinateta. Püüdke ennast asetada lapse asemele ja mõelge, milliseid tunded teil tekiksid selliste nõudmiste peale. Armastavat kasvatust!
vabandust, kogemata saatsin juba teele. ma sooviksin ka antud kirjale vastata. nimelt lugesin Hädas kirjeldust oma lapsest ja pühkisin vargsi pisaraid- et kas tõesti on veel teisigi samamoodi meie pojale käituvaid lapsi? lugesin ka vastuseid ja need meeldisid mulle ka, AGA... ma kohe pean seda ütlema. kindlasti on proua vaike kumari spetsialist ja suudab head näda ka seal, kus nõrkenud lapsevanem tahaks lihtsalt jalapealt surra. paraku, ma teen nüüd julge oletuse ja arvan, et teil ei ole reaalselt praegusel juhul sellist rõõmurulli kodus kasvamas. ma tahan öelda, et- jah, peab olema rahulik ja hindama objektiivselt omi keeldusid lapsele- kas on reaalselt ka ohtlik. ikkagi rääkimine ja selgitamine, vastavalt eale- nõus. aga, ma olen ka kõigest inimene. ma tahaks ka vahel, et mu 5 aastane poeg paneb hommikul end riidesse, mitte ei hakka vaidlema. lihtsalt paneks. esimese ütlemise peale. ma ei unistagi, et ta ise selle peale tuleks. ja teeks, mida palutakse ja "ei sureks" tehtava töö juurde ära. näiteks- palun pane sokid jalga, tuba on külm. minu soovitud tegevus oleks, et sokid pandaks võimalikult kohe jalga, mitte ei põrgatataks nende peal palli, ei lõigataks auke sisse ( näe, niit ju rippus!), ei pestaks aknaid.... kas teate, kui väsinud ma sellest olen!?? ei räägita siis, kui seda vaja oleks a la emme, kraan läks katki, meil on uputus. ei tehta midagi siis, kui palud a la 45 minutit riidesse panekut suvel?, ksjuures mul on tarvis riietada ju veel õeraas ja ennast, ahh, mis ma ikka kurdan. nagunii tuleb vastuseks, et armastage ja kõik saab korda, eks?
Tere! Teie kirjast paistab, et olete üsna kurnatud ja väsinud ning perefoorumi soovitused näivad Teile ebarealistlikena ning lapsi eelistavatena. Võimalik, et ka minu soovitused paistavad Teile samasugused, kuid riskin siiski.
Kirjutate, et poja käitumine on pidevalt venitav, mitte arvestav. Kuna ma olen ka ise kahe poja ema, mitte ainult perekoolitaja, lisaks tegelen üle kümne aasta perenõustajana, arvan mõistvat, et Te poeg vajab oluliselt rohkem Teie aega ja tähelepanu kui ta seda saab. Praegu ta kindlustab selle läbi teile vastuvõetamatu käitumise.
Enne kui jaksaksite võtta poja jaoks n.ö. kasvatusvälist aega, oleks teil endal ilmselt hingetõmbehetki vaja. Ehk saaksite seda kuidagi korraldada. Kui endal akud tühjad, pole ka lastele energiat jagada ning siis hakkame ootama, et nad kordki teeks midagi nii nagu vaja ilma pealekäimiseta.
Keegi, vist Reet Linna ütles kord, et õnnelik olemine seisneb oskuses tahta reaalselt võimalikku. Unistus, et väikelaps teeks asju ise ja kohe, kuulub just selliste ebarealistlike unistuste valdkonda. Mida suuremad on sedasorti ootused, seda suurem on paraku ka pettumine. Ning see ei ole lapse süü.
Kas meile meeldib, või mitte, kuid kasvatavalt mõjuvad lapsele ainult õiglased, selged ja sisemise tasakaaluga öeldud sõnumid. See on mu isiklik kogemus emana. Ja mul ei ole olnud selleni kerge jõuda.
Ka kolmeosalise mina-sõnumi mõju on hämmastav. Mäletan, kui laps kord hommikul lasteaeda minekuks riietudes ei pannud sukkpükse jalga. Olin juba mitu korda öelnud, kuid muutuseta. Siis vaatasin, mida olin öelnud. Kehtestaval mina sõnumil on kolm osa:
*lapse käitumise hinnanguvaba kirjeldus (s.t. mida laps teeb või ütleb, s.t. see, mida mina saan silmadega näha või kuulda)
*selle käitumise n-ö.käegakatsutav mõju mulle (minu aeg, raha või energia)
*minu tunded selle mõju suhtes.
Ma olin öelnud: "Kui sa sukkpükse jalga ei pane, võime me bussist maha jääda ja ma kardan, et mul tuleb tööle hilinemise pärast pahandus." Mõistsin, et mina väljendusin valesti. Rääkisin, mida laps ei tee, mitte sellest, mida ta tegelikult teeb!
Usun, et mitte ainult teie, vaid paljud vanemad tahaks mulle praegu vastu vaielda, see näib tähtsusetu pisiasjana.
Kuid kui vaatasin mõne hetke, mida ta siis tegelikult teeb ja ütlesin lapsele: "Kui sa keerutad sukkpükse käes, selle asemel, et need jalga panna, kardan, et jääme bussist maha ja mul tuleb tööl pahandus hilinemise pärast," istus ta silmapilkselt ning tõmbas sukkpüksid jalga.
Kõik see toimib aga siis, kui lapse põhivajadused (tähelepanu, armastus, koosolemine jms) on rahuldatud. Selleks,et lapse vajadusi rahuldada, peab aga "oma tass täis olema", s.t. ka oma vajadusi rahuldama.
P.S. Peaksin Teie soovi, et laps mõnikord midagi ise kohe teeks nii nagu vaja, absoluutselt utoopiliseks, kui perekoolis käinud kuue lapse ema poleks oma kogemusi jaganud. Perekoolis käiv ema hakkas lastega selgemalt arvestama, neid mõistavlt kuulama ning oma rahulolematust mina-keeles väljendama, samas ka laste vastuseisu ära kuulates. Paari kuu pärast hakkasid lapsed ise vabatahtlikult kodus koristama ja muid töid tegema. Tõsi, need olid kooliealised lapsed.
Jaksu ja kannatlikkust! Ning usku ja armastust!
Tere!
Tundub, et minagi olen eelnevatega samas puntras koos. Mulgi kodus 5,5 aastane ja 1 aastane tütar. Probleemid samamoodi 5 aastasega.
Alustuseks mainin, et minu laps on erivajadusega - hüperaktiivsete joontega ning arengust maas. Meilgi suurimaks mureks riietumine ja söömine. No ei saa riidesse kui vaja on. Olen samas tähele pannud, et kui motivatsioon on võimas, siis saavad riided ülikähku selga. Nüüd on ta ise aga leidnud mingi võistlusmomendi, et kes on hapupiimane - kes saab viimasena riidesse. Nii kahju, kui see ka pole, on tihti ikkagi tema see hapupiimane, kuna tähelepanu läheb vahepeal sajale muule asjale. Endale mulle ei ole tegelikult selline võistluse korraldamine eriti meeldinud. Püüan kõiki ärritajaid võimalikult maha võtta, aga suurimat tähelepanu kõrvaleajajat - väikest õde - ei saa ju kusagile ära peita selleks ajaks. Küll on vaja mida õde teeb, mida võttis, kus on õe riided, kus on emme riided, vaja õele sokki jalga aidata jne. Kõik on ju supertore kui ta ise samal ajal juba korras oleks. SAin nõuandeks, et olla ise suurema kõrval kui palun tal riidesse panna ning jälgida, et ta seda siis ka pidevalt teeks. Kuna see on alles hiljutine nõuanne, siis ei oska öelda, kuidas see meil toimib. Seni olen tegelikult püüdnud kõiki korraga riidesse saada, st et mina panen pisemat riidesse, samal ajal paludes, et suurem ennast ise riidesse paneks. Nii ongi välja kukkunud, et ma palun tal teha seda vähemasti 10 korda. Mingil hetkel hakkab ta aga minu ütlust järgi kordama. Mina palun, et palun pane riidesse, tema järgi, et emme pane riidesse. No ei tea miks, aga selline nö järgi kraaksumine (see ei toimu ainult riietumisel) ajab mind kurjaks.
Madin käib meil ka söömisel. Lisaks sellele, et ta unustab laua taga istudes söömise lihtsalt ära - vaatab, kuidas õde sööb ja mida teeb - ta ka sebib pidevalt ringi nagu esimene hädaline kirjutas - laua tagant püsti ja vaja kapist seda või toda, laua taha tagasi, uuesti püsti, vaja toast midagi, laua taha tagasi, püsti, kuna õel kukkus midagi maha, laua taha tagasi, püsti, kuna jälle tuli midagist pähe jne - pluss veel lõputu jutuvada. Sellise madina keskel on ilmselge, et söömisest ei tule mitte midagi välja. tihti juhtubki nii, et mul ja õel on juba söödud, tema jääb oma taldriku taha üksi sööma. Ja siis saab taldrik nii kiiresti tühjaks, et imesta kohe. Samamoodi nagu riietumisel püüan ka siin tema tähelepanu söömisel hoida, paludes tal kordi ja kordi, et palun söö. Tema jälle vastu, et emme söö. No taas mingi aja pärast kurjaks. Kummaline ongi see, et kui ma kurjaks saan, siis saab asi koheselt ilma probleemideta tehtud. Aga nii ma ei taha ju!
Viimasel ajal on aga lisandunud uus mure. Pisem on ka juba päris suureks aktivistiks kasvanud ning nüüd ta arvab, et võib temaga enda äranägemise järgi aina mängida ja toimetada. Tulemuseks on pisema hädakisa, kuna mäng on talle kas valulik või hetkel tahaks ta hoopis millegi muuga tegeleda. Nõnda ongi meil suurem osa päevast täidetud kisaga - kas on pisem hädas, kuna tal ei lasta talle huvipakkuvaga mängida (suurem kisub käest ära), tal ei lasta omaette olla (suurem tirib kusagile, topib talle midagi pähe või selga) või kisab suurem, kuna ta ei saa just nüüd seda asja asja, mille pisem just võttis. No saab aru, et kui õde ära mängib, siis saab tema mängida, ag aoh häda, õde mängib asjaga nii kaua aega! Tema ise minut ja mängitus, aga õde võib lausa 10-15 minutit ühe asjaga tegeleda. Samas kõrval asja saamiseks kräunumise jaksu temas on.
Nendest asjadest on vist veel vähe, nüüd on teda tabanud ka täielik sõnakuulmatus. Kui palun tal kusagile mitte minna või midagi mitte teha, just tema ja pisema ohutust silmas pidades, siis jõuan keeldu öelda oma 3-5 korda enne, kui sellele reageerib. Ja eks kiipub siis ka nõnda olema, et viimastel kordadel tõuseb minu hääl. Ka poes käimised on meil pool katastroofi, aga ei ole teda kusagile jätta ka selleks ajaks ju.
Nüüd ongi asi kahjuks nii kaugele läinud, et tunnen, et ma olen oma lapsest kaugenenud ning kipub ehk liiga ruttu kurjaks saama. Ei oska sellest virrvarrist enam kuidagi välja tulla, ma nagu kardan juba ette, mis ta nüüd võib teha ja mis nüüd võib juhtuda ja olen vist kogu aeg kõrgendatud valveolekus, sest õhtuks olen rampväsinud ning kui siis läheb lahti magamamineku eelne jooks ja kisa (kahekordne siis nüüd juba), siis olen valmis kodust põgenema, et natukenegi vaikust saada. TEan, et üks soovitusi on laadida oma patareisid, aga ma ei saagi nüüd aru, kas ma ei suuda leida endale korraliku tugimeeskonda või töötab miski minu vastu, kuid mul õnnestub heal juhul kuu aja jooskul ehk tunnike täisüksi olla. Ühelt poolt on seegi ju tore ja teiselt poolt lõõgastun tegelikult ka koos lastega, kui ei tule mingisugust pahandust (kahjuks neid kordi on ikka haruldaselt vähe). Nüüd olengi nutmapaneva fakti ees, et mida küll teha, et leida üles oma hea side suurema tütrega. Peaksin vist lisama ka seda, et väiksema on hellust rohkem, pahandsut vähem, kuigi ka tema teeb usinasti pahandust, ta kuulab sõna ning omandab uued oskused justkui hoobilt (suuremal võtab kõik aega). Lapse isa käest saan tihti pahandada, et olen lastega vägivaldne - kipun laksu andma. Kuigi ka m ina ei kiida füüsilist karistamist heaks ning püüan sellest igati hoiduda, on siiski tulnud ette olukordi, kus suurem on pepule laksu saanud.
Aitäh kuulamast ja kaasa mõtlemast.
Soovitan veelkord lugeda üle juba eespool kirjapandud soovitused, et leida, mida neist ka ise võiksite rakendada. Ka soovitus, millest kirjutasite, et lapse riidessepaneku ajal juures olla, tasub rakendamist.
Hoiduge suhtumisest, et laps on paha ja sõnakuulmatu. Kui lapse käitumine, mis vanemale probleeme valmistab, ei muutu, on selle käitumise aluseks mingid väga olulised lapse vajadused. Antud juhul paistab, et Teie laps kindlustab teie märkamise, aja ja tähelepanu just sel moel, probleemselt käitudes. Seega on võtmeks nende lapse vajaduste rahuldamine muul moel. Kirjutate ka ise, et tema saab vähem hellust. Miks pahanduste olemasolu peaks hellust vähendama? Vastupidi, pahandused vähendavad turvalisust ja hellus aitab seda taastada, siis peaks hellust hoopis rohkem olema.
Minu meelest vajab Teie laps regulaarselt jagamatut aega teiega kahekesi olmiseks; olukordade märkamist, kus tema käitumisega rahul olete ja positiivseid mina-sõnumeid selle kohta; selgeid ennetavaid teateid mingites olukordades (Aga need peavad olema abistavad, nt "võite minna metsa servani". "Olge siis head lapsed ja ärge omavahel tülli minge," on igatahes mõttetu, sest lapsel ei ole seda võimalik täita: tülid tulevad oskamatusest oma ja kaaslase vajadusi võrdselt arvestada); lastevaheliste tülide puhul oskuslikku vahendamist Teie poolt (mitte väiksema kaitsmist); probleemide lahendamist võidan-võidan printsiibil ja selgeid kehtestavaid mina-sõnumeid teatud probleemolukordades.
Laksu andmine ainult süvendab trotsi, kahjustab lapse enesehinnangut ning teie omavahelisi suhteid, samuti suhteid õega.
Ning miks mitte riidessepanekul panna ühel päeval esimenena noorem, teisel vanem laps või tõmmata loosi, kumb on esimene või leppida mõni kindel päev, millal panete teie lapse riidesse, ülejäänud päevadel paneb ta ise, teie olete kõrval ja tunnustate. Igal juhul vajab ta Teie armastust, hellust ja tähelepanu.
Tänan Teid vastamast. Paar minupoolset täpsustust veel meie murele.
Ma ei keela talle hellust, ei vähenda seda pahanduste tegemise pärast. Kui ta soovib sülle tulla või kallistada, siis me seda ka teeme, suurima heameelega. Aga ta on nõnda püsimatu, et ka süles pole tal aega rahulikult olla, natukese aja pärast, paremal juhul umbes 1-2 minuti pärast, halvemal mõnekümne sekundi pärast jookseb ta juba minema. Mul on ka sellest tegelikult kahju, et ta ei taha süles olla.
TEine asi see, et ta püüab pahandustega minu tähelepanu võita, ei ole ehk nõnda otseselt võetav. Tema omaarust ei tee üldse pahandust. TEma lihtsalt toimetab ja mängib ja lõbutseb kogu aeg. Ja kui pisem seepärast kisama hakkab, siis see on talle nagu naljaga kaasnev lõbu. Ta nagu ei saa üldse aru, et see on tegelikult teise jaoks paha. Ja tegelikult ta tõesti ei saagi mõnest asjast aru. Ma tõesti püüan temaga võimalikult lihtsate sõnadega rääkida, kuid siiski põrkan tihti vastu mittemõistimise müüri. Püüan võtta teda kui 3 aastast, kus ta oma arenguga tegelikult on, aga ikka kipun unustama, sest vastu vaatab ju suurem laps.
