Ma ei tea enam,mida ma peaksin tegema või kelle poole pöörduma.
Nimelt on mul 7-aastane poeg,kes kardab ( no ppraktiliselt kõike)Kolisime aasta tagasi uude kohta elama ja tema vanad sõbrad jäid maha, poeg kartis alguses uude lasteadea minna,kuid üsna peatselt leidis ta mõned uued sõbrad,kellega talle meeldib mängida ja õnneks meeldib ta kõigile oma rühmakaaslastele. Õnneks on mu poeg väga seltsiv ja suhtleja tüüp ehkki kardab esimest sammu astuda.
Uues kodus ta üksinda õue ei taha minna, kuna kardab siinseid vanemaid poisse ja koeri ehkki minu teada pole tal mingeid probleeme nendega olnud.
Tjah,tõsi ta on,et kord talvel nägi ta kuidas suuremad poisid üht väiksemat poissi klobisid.Kuid minu teada pole tal endast vanemate poistega probleeme küll olnud.Vanas kohas,kus elasime,olidki kõik tema sõbrad temast vanemad.
Oleme püüdnud teda igat pidi õue meelitada. Nii hea kui halvaga. Tean,et pahandamisest pole miskit kasu ja selleks,et laps päevad otsa toas ei istuks ja arvuti taga ei mängiks, olen teda endaga õue jalutama kutsunud või siis käinud seni pinda,kuni ta on nõus helistama ühele oma lasteaia kaaslasele,kellega on nõus õue minema ja siis pole mingit probleemi õues mängimisega, kuni välja ilmuvad suuremad poisid ja ta kiirelt tuppa tuleb isegi kui need suuremad poisid temast välja ei tee.
Ja siis see teine probleem - paaniline hirm koerte ees
Oleme rääkinud,kuidas käituda koeraga kui see peax tulema tema juurde ja et kõiki koeri ei pea katma,kuid sellest pole mingit kasu. Ma ei kujuta ausalt ettegi,kuidas ta hakkab üksinda koolist tulema kui ta sedasi kardab. Kord juhtus selline lugu,et üx lahtine koer jooksis tema juurde puhtast uudishimust ja mu poeg sattus sellisesse hüsteeriasse,et ta kukkus karjudes jooksma koera eest ,mis tõttu see koer muidugi jooksis talle järele ,lootes,et nüüd läheb mänguks. läks terve õhtu aega ,enne kui ta rahunes ja ma sain talle seletada,miks see koer tema juurde jooksis ja teda nuusutas ning hiljem talle järele jooksis. Me oleme püüdnud talle seletada ilma hirmutamata,kuidas ta peaks sellistel puhkudel käituma,kuid see on vaid hetkeks... kui reaalne olukord kätte jõuab,on kõik räägitu ununenud ja teda valdab paanika.
Ahjaa tegelikult on meil ka kolmas probleem - mesilased-herilased. Eelmisel suvel sai ta korraga kolme kohta nõelata ja paanika on siiani. Iga kord kui õue lähem,küsib,kas mesilased-herilased juba lendavad õues:S vahel olen susia valetanud,et see,kes suminal mööda lendas polnud mitte mesilane,vaid hoopis varajane kärbes :S siis rahuneb maha ja saame edasi kõndida. Ma ei taha mitte mõeldagi,mis suvel saama hakkab
ehk oskab keegi miskit soovitada,kuidas sellistest probleemidest jagu saada,ses tminu mõistus on juba otsas.'
Kallis, ema! Mul on hea meel, et kirjutasite ja otsite oma lapsele abi. Hirmuga koos on raske elada ja ega hirmust vabaneminegi kerge pole. Mõelge mõne oma hirmu peale ( ehk teil on mõni -pimeduse, hiire, ämbliku või konnahirm) ja püüdke mitte karta. Kas õnnestus? Tõenäoliselt mitte, kui on tegemist tõelise hirmuga. Ehk tahan öelda, et heast tahtest ei piisa, et hirmust lahti saada.
Kirjeldatud loos on teie lapsel probleem. Sellisel juhul võiks proovida teda aidata aktiivse kuulamisega. Selle abil saate mõlemad aru, mis nende hirmude taga on. Aktiivne kuulamine on selline lähenemine, mis aitab teisel paremini rääkida ja seeläbi saab probleem selgemaks. Seda kuulamist saab õppida kas raamatu abil ( Thomas Gordon ,"Tark lapsevanem") või perekoolis. Mina püüan siin anda pisikese näite, et tekiks ettekujutus ja saaksite seda kasutada vastavalt oma probleemile. Kuulamiseks on tarvis aega ja kohta. Laps võiks olla rahulik ja heas tujus ja teie ise ka muidugi. Öelge lapsele, et teil on üks probleem ja te tahaksite sellest rääkida. Nüüd andke üks mina teade ( see räägib, mida teie tunnete):" Ma olen mures sellepärast, et sa kardad õues koeri ( teisi lapsi) ja sellepärast oled nii vähe väljas. Ma saan aru, et midagi nende juures hirmutab sind ja ma tahan aru saada, mis see on." Pidage nüüd paus, et laps saaks vastata. Ärge esitage küsimusi vaid laske tal mõelda ja rääkida. Laps:"Ma kuulsin telekast ( teiste käest), et koerad murdsid ühe lapse maha ja sõid ära." Teie :" See lugu tundus sulle ikka väga jube ja koerad hirmutavad sind tõsiselt." ( Vältige igasuguseid hinnanguid laadis : "Ära usu neid jutte või see ei juhtunud siin; siin selliseid koeri pole...") Laske lapsel oma hirmud kõik välja rääkida ja kui ei oska kuidagi reageerida nende peale, siis lihtsalt vaikige ja noogutage. Võite öelda, et saan aru, kui väga sa kardad ja kui raske on sul õue minna. Te ei õhuta sellega hirmu vaid annate lapsele võimaluse oma tundeid väljendada. Teinekord sellest piisabki, et hirmud lakkaksid olemast.
Kui aga kuulamine ei aita või tunnete, et ei oska seda teha, siis võiksite pöörduda psühholoogi poole. Hirm on keeruline ja süvapsühholoogiline nähtus ja hirmu ületamine on raske. Lapsele on see samuti raske ja mõnikord läheb hulk aega, enne kui olukord laheneb. Samal ajal on lapsel ju raske elada kõigi nende hirmudega ja see teeb teda õnnetuks. Soovin teile jõudu alustatud teel ja usun, et saavutate mingil viisil edu. Julgust hirmudega võitlemisel!
Aitäh Teile lahke nõuande eest. Olen püüdnud nüüd aktiivset kuulamist teha ning lihtsalt tema muredest rääkida ning seejärel oleme mõlemad pojaga omapoolse lahenduse probleemile pakkunud, kuid muresid see siiani ära pole võtnud. Tundub,et pojale meeldivad meie vestlused, kuid samas ta tunnistab , et need tema hirme ära ei võta ning ta suhtub endiselt umbusuga koertesse,mesilastesse ja suurematesse poistesse. Ilmselt tuleks vist tõesti pöörduda mõne psühholoogi poole.
Olen juba täiskasvanud inimene, kuid ikka kardan paaniliselt võõraid koeri (va siis, kui olen lastega õues - kaitsev emainstinkt on hirmust suurem). Lapsepõlves soovisin üle kõige, et minu hirmu aktsepteeritaks, arvestataks ja püütaks mõista. Ma ei saanud sinna mitte midagi teha, et nii suur hirm oli. See halvas loogilise mõtlemise, tegutsemistahte ning hullemaks tegi asja see, kui targutati: ära näita välja, et kardad, siis tulebki tõenäolisemalt kallale. No mis ma teha sain.
Huvitav on see, et ma pole kunagi elus ühegi koera käest hammustada saanud, isegi näksatud pole. Lihtsalt kardan. Oleks siis, et omal kodus koeri poleks - oli alati vähemalt kaks suurt koera õue peal ning nendega probleeme pole olnud.
Arvan, et aja jooksul asi paraneb. Pisike poiss, kes suuri poisse kardab, kasvab ka kunagi suureks. Võib kõlada filmilikult, kuid ehk aitaks näiteks judo või karate trenn (viimane on üldse enesekindlusele hea - kui treener on veendud karate ideoloogias, mitte lihtsalt jõuvõtete prof). Koertehirm võib samuti väheneda proportsioonide muutumisest (lapsele tunduvad koerad suuremad, kui täiskasvanule) jne.
Psühholoogiga konsulteerimine asja hullemaks kindlasti ei tee.
Kena kevadet Teile
