tahaks kuulda eestimaiste professionaalide arvamust - mida arvate kanal2-s kolmapäeviti jooksva supenanny kasvatusmeetoditest?
nt "paha lapse trepp" ja "paha lapse tuba" (kui laps teeb pahandust, hoiatatakse korra ja kui see ei aita, pannakse laps istuma "paha lapse trepile" või saadetakse "paha lapse tuppa" (mingi kindel tuba, nt külalistetuba) ja jäetakse sinna nii mitmeks minutiks üksi, kui vana laps on. peale selle aja möödumist tuleb vanem lapsele järgi ja nõuab vabandamist.
Minu tutvumine selle sarja ja nende kasvatusmeetoditega toimus üsna tükk aega tagasi ja oli umbes paari saate jagu. Nagu ma aru saan ja ka kuulnud olen, siis paha lapse tool/tuba on supernannydel üsna levinud võte pahanduste korral. Kahtlemata peab arvestama, et saates kajastub vaid osa kogu peres toimuvast ning pikaaegset mõju ei ole minu teada uuritud ega kommenteeritud.
Mida sellest arvata? Püüan vasta teemale veidi laiemalt.
Näib, et vastav tool, tuba või trepp võib mõjuda enam-vähem samamoodi kui nurka panek, seega ikkagi karistusena. Kui nii, siis tuleb arvestada, et karistus tugineb hirmule. Et karistus toimiks, siis peab laps seda kartma ja vanemal peab olema selleks pidevalt vahendeid, millest laps sõltuks. Lapse kasvades, peab omama pidevalt kontrolli, et laps käituks soovitult ning karistusvahendeid tuleb vastavalt vanusele pidevalt tõhustada. Kujutage ette teismelist, kes istub kuulekalt toolil ja ootab, millal aeg täis tiksub ning pärast seda muudab oma käitumist.
Karistuse mõju on lühiajaline ning pikas perspektiivis ei aita kaasa lapse sisemisele muutusele ning vastutustunde kujunemisele. Raske on ette kujutada, et laps hooliks tulevikus oma vanemate ja teiste inimeste vajadustest ja tunnetest, kui tema käitumise reguleerimise peamine vahend on karistused. Pigem õpib ta neid vältima ja karistaja suhtes kujunevad valdavalt negatiivsed tunded ning emotsionaalne kaugenemine. Samuti võib kujuneda arusaam - kui vahele ei jää, siis on teatud asjad lubatud - järgneb manipuleerimine, varjamine, valetamine.
Näib, et karistuse järgselt vabandamine oma käitumise pärast on selles sarjas pigem täiskasvanu ettekirjutus kui lapse sisemine soov ja mõistmine, et tegi midagi, mis teisele oli halb. Laps õpib vabandama, kui kogeb, et täiskasvanu oma eksimuste korral seda teeb ja siiralt.
Niisiis, karistuse kaudu ei pruugi lapsel kujuneda selliseid väärtusi nagu loodame, pigem õpib ta selle kaudu ka ise karistama teisi - kujuneb arusaam, kui talle miskit häiriv on, siis tuleb teisi karistada, kätte maksta jne.
Samuti võib oletada, kuidas mõjub nn silt paha laps lapse eneseteadvusele. Kindlasti tuleb vältida hinnanguid lapse enda kohta, selle asemel on oluline rääkida vastuvõetamatust käitumisest hinnanguvabalt ning mina-keeles (kuidas see mind häirib, mida laps teeb).
Nüüd aga oletame, et tool, trepp või tuba peab täitma aja maha võtmise ja rahunemise eesmärki. Sel juhul on tähtis, et laps saaks selles ka niimoodi aru. Näiteks: ma saan aru, et oled praegu trotsi täis ja väga pahane, ma arvan, et istu mõneks ajaks toolile ning räägime pärast sellest rahulikult. Kui laps tunneb juba kella, siis miks mitte leppidagi kokku (näit. väljendades ka oma seisundit: ma olen praegu tõesti väga pettunud ja vihane ja näen, et sina nutad ja tõstad häält, ma tahan, et meie tüli ei läheks suuremaks, läheme eraldi tubadesse ja kohtume 10 minuti pärast).
Seega palju sõltub sellest, kuidas laps olukorda mõistab, tunnetab ja millise tähenduse omistab nii oma käitumisele kui täiskasvanute reageeringutele. Laps peab saama sõnumi, et vanem on vaatamata tülile hooliv, et ta on valmis lapse käitumist mõistma (selle taga olevaid vajadusi) ning soovib konflikti lahendada nii, et keegi ei jääks kannatajaks. Seetõttu on pärast rahunemist oluline kuulata ära lapse arusaam, tema vajadused ja tunded ning anda selgelt teada, kuidas vanem häiritud oli ja mis on tema jaoks lubamatu.
Seega karistuse positiivne mõju on näiline ja lühiajaline, pikas perspektiivis ei toimi ning sisemist vastutustunnet ei kujunda.
Soovin jätkuvaid mõttearendusi ja tähelepanekuid erinevate kasvatusvõtete mõjust.
Mina vaatan oma 6 aastase tütrega seda saadet ja paljudel juhtudel ütleb laps, et näe see ema üldse ei kuula last ja kus alles kisab!Ning ükskord ütles, et issi üldse ei NÄE last.
Endal on jäänud selline paha tunne peale saadet, sest enamus peredes ei saa issi emmega normaalselt läbi. Mida siis lastelt nõuda?Jääb mulje, et kõigepealt on vaja pere-abielu nõustajat ja alles siis nn. lapsetaltsutajat.
Tere!
Meie esimene laps on 19-aastane, väikeim 7-kuune. Kokku on neid viis. Olen mitu aastat olnud õpetaja, on tulnud tegeleda väga raskete lastega. Kasvatusküsimustes loeb praktika. On terve rida teooriaid, mis ellu rakendades toovad kasu asemel kahju.
Tahaksin tõesti südamele panna - ärge rikkuge oma lapsi ära. On mõned eluperioodid, mis on eriti olulised. Näiteks enne kolmandat eluaastat ja veidi enne kooliminekut.
Laps peab vanemate sõna kuulama. Olen siin foorumis lugenud väga palju nõutute vanemate kirju, kes on hädas oma mittealluvate lastega, kes on ise õnnetud ja lõppkokkuvõttes raske iseloomuga täiskasvanud.
Vabakasvatus tuli meile 90-ndatel, sest oli sel ajal väga levinud Põhjamaades ja suures osas USA-s. Meile hakkas tunduma, et see ongi tee vabadusele. Tänasel päeval on näiteks Rootsis üha laiemalt hakatud teadvustama sellise kasvatuse "vilju" - hädas on lapsevanemad, õpetajad ja eelkõige teismelised ja juba täiskasvanud ise.
Vabakasvatuse "isaks" oli teatavasti Rousseau, kes muide oma lapsed lõpuks lastekodusse andis. Temalt tuli arvamus, et inimeses on kõik hea. Kõige oluisem on keskkond ja lapse areng. Kasvatus pole tähtis.
See teooria "kaevati üles" 60-ndail ja sai hoo sisse hipiliikumise aegadel. Meie vabaks saades oli see levinud maades, millega meil tuli tihedamalt suhelda. Teooria on elujõuline vaid siis kui tema ellurakendamine annab häid tulemusi. Laste puhul saab tulemustest rääkida pikemas perspektiivis, mitte enne teismeliseiga. Milline lapsevanem saab meie pojast, tütrest, milline iseloom tal on, kas ta on egoist, isekas ja kangekaelne või empaatiavõimeline, hoolitsev ja kohusetundlik täiskasvanu.
Me ju tegelikult vastutame selle eest.
Paralleelselt vabakasvatusega ei ole kuhugi kadunud teine lapsesse suhtumise mudel. Laps ei tea, mis talle on hea ja halb - teda tuleb õpetaja. Laps on nõrk, ei suuda püsida õigel teel - teda on vaja toetada jne. Lapse kasvatuse tulemuseks on tema iseloom.
Raskete lastega töötades olen alati uurinud nende kujunemise lugusid. Oli lapsi, kes ei saanud vanemlikku hellust, kuid kõigil oli ühine joon - perioodidel, mil tuleb eriti tähelepanu pöörata lapse kasvatamisele, oli see ära jäänud. Näiteks eas, mis algab umbes 2,5 aastaselt. Neile polnud teadlikult piire pandud. Nad olid üldjuhul energilised poisid, kes olid ise õnnetud, sest ei suutnud oma negatiivsust ohjedada.
On lapsi, kellel see iga läheb valutult, kuid palju lapsi lausa vajab, et nad pannakse "aega maha võtma". See vanus on oluline etapp iseloomu kujunemisel. On peaaegu reegel, et hästikäituvad lapsed on selles eas saanud oma piirid.
lapsevanem saab oma mõistusega aru, millal laps käitub halvasti. Aja mahavõtmine aitab lapsel endale teadvustada, mis on hea, mis halb. Ta rahuneb ja tal on võimalus vaadata endasse. Eriti kui me lapsega selle pärast läbi räägime. Nii hakkab laps ennast tasapisi jälgima, teadvustab, mis on ahnus,
kadedus, viha. Me ju pärast kallistame ja lepime ära ja laps oleks otsekui teine laps.
Seega - pikemale perspektiivile mõeldes on vaja mõnikord lapsi karistada, sest lihtsalt rääkimine ei toimi. Aja mahavõtmine ei ole füüsiline karistus, kuid selle rakendamisel on vaja mõlema vanema sarnaseid arusaamu ja järjekindlust.
Lõpuks vastutame ju meie, millised täiskasvanud meie lastest saavad. Nagu üks vanaisa kirjutas - ei ole suuremat kurbust kui nutta koos oma lapselastega enda kasvatusvigade pärast...
Mis see tähendab, et laps peab mulle alluma??
Ma pean ise lapsega kompromissi leidma ja koos probleemi arutama. Väga väikese lapsega seda teha ei saa jah aga teda "paha" käitumise eest toolile panna on tobe. See on sama karistus nagu omal ajal nurka panek.Peale jääb solvumistunne mitte tegu mille pärast karistati.Ja pärast see kallistamine on nii võlts.
Ei poolda sellist asja ja õnneks oma lastega pole vaja läinud ka.
no siis on sul hästi vedanud et pole vaja olnud karistada oma lapsi. mõnel teisel aga nii ei vea, äkki.
niiet, mina olen viie lapse emaga hüper-super nõus, risti ja põiki! kõik lapsed solvuvad ükskõik missuguse karistumeetodi rakendamisel, isegi siis kui sa lihtsalt keelad talle midagi mis talle meeldib, ta solvub siis ka ju. kas siis sellepärast ei tohi lapsele midagi öelda ka?!
hämmastav kuhuni te oma vabakasvatusega inimsed läinud olete!!!
Allumine tähendab seda, et laps aktsepteerib lapsevanemat ja kui tal palutakse tulla sööma, või palutakse tuba koristada või riidesse panna, siis ta teeb seda. Loomulikult juhtub, et laps palumise oeale kohe ei kuule või ei saa aru. Me kordame rahulikult ja rõõmsalt oma palvet. Tähtis on saavutatav koostöö.
Erinevas vanuses on see erinev.
Näiteks väikese lapsega tähendab toa koristamine sageli seda, et me teeme seda koos. Järelikult on vaja, et laps meiega või õe-vennaga koos koristaks.
On lapsi, kes ei kavatsegi meiega koostööd teha. Sellised olukorrad võivad tekkida eriti näiteks peale 2,5 eluaastat või umbes 6. eluaasta paiku. Siis peab lapsevanem asja tõsiselt võtma. Kui laps korduvalt ei tee palutut, on vaja ta panna "aega maha võtma".
Olete te sõitnud näiteks Rootsi laevas koos selle maa teismeliste klassidega? Jälgige neid lapsi. See on seesama eluhoiak, et laps las teeb, mis tahab. On jäetud sekkumata aegadel, mil see oli hädavajalik. Võib kindlasti väita, et lõppude- lõpuks on need lapsed õnnetud, öeldagu, mis tahab.
Ega allumine ei tähenda seda, et me lapsega ei räägi lahkesti. Laps on nagu meie noorem sõber, kuid meie oleme targemad ja teame, et juba väiksena mittealluv laps ei kuula meie nõuandeid teismeisena. Kunagi ütlevad meie lapsed meile aitäh, kui nendest kujunevad elus hakkamasaavad noored inimesed.
Brigittasuguste poolt kasvatatud laste murede kuulamine oligi see, mis pani Gordonit oma meetodit välja töötama. Vaielda Brigittadega pole mõtet, tean väga hästi, olin ise samasugune. Olen siiani väga tänulik, et mulle see "tark lapsevanem" kätte sattus ja usun, et mu lapsed on veel tänulikumad.
