asi nimelt selles, et mu 1 aastane poeg ei kuula üldse sõna. minu teada selles vanuses lapsed peaksid juba aru saama mida sõna EI tähendab, aga kui tema öelda EI TOHI siis tema saab sellest indu juurde ja nimelt läheb ja teeb. olen talle ka juba pepu peale laksu andnud(mitte just väga kõvasti) aga see ajab teda naerma. näiteks on yks asi millest ta sugusgi aru saada ei taha on see et kassitoitu ei võta ja kassi joogiveega ei mängita või et teleka all olevad nupud ei ole mänguasjad jne jne. ma ei saa aru enam kas ma ise olen nii saamatu või ma lihtsalt ei jaga seda asja ära kuidas see EI ütemine õieti käib.
teine asi mis mind jube marru ajab on tema hammustamise komme. mu käed ja jalad on sinikaid täis nind ükskord õla pealt hammustas ta mul lausa vere välja. see on ju absurdne et 1 aastane laps niimodi hammustab. kui karjatan valust siis see ka ei mõju talle et ta lahti laseks. viimati juhtus aga sellega seos paha asi, mis tuli nii automaatselt. istusin laua taga, kirjutasin kooli tööd ja tema tuli hammustas mind näpust nii kõvasti et hakkasin nutma ja lõin teda vastu nägu. aga teisiti ma tol hetkel lihtsalt ei saanud teda oma näpu kyljest lahti. ma juba ausaltöelda kardan seda pisikest jõnglast. kas on ehk võimalik et ta teeb seda tähelepanu vajadusest või võib sellel ka mõni muu põhjus olla? sest ma ju ei suuda temaga päev läbi ainult mängida, vaja omi toimetusigi teha...
palun andke nõu mida tegema peaksin.
Ühe aastase lapse vanematel ei ole sugugi kerge. On hea, et otsite abi ja teadmisi, kuidas sellistes keerulistes olukordades toimida.
Kõigepealt pean ütlema, et antud juhul ei ole Teie see, kes ei oska EI öelda. 1-aastane ei saa siiski veel nii hästi keeldudest aru. Vajadus maailma uurida on hästi tugev ja kiusatus põnevaid nuppe jm asju uurida väga suur. Uudishimu on lapsele looduse poolt kaasa antud, et ta areneks ja avastaks maailma.
Mida siis teha, et asjad ei läheks katki ja laps ei teeks endale viga? Võiksite proovida keskkonda muuta. Nii säästate ennast pidevast keelamisest ja lapse jälgimisest. Näiteks võiks televiisori ja muud tehnikaasjad paigutada kõrgematele riiulitele, kuhu laps ei ulatu. Sama teha kõigi õrnade, teravate ja muul moel lapsele ohtlike asjadega. Lapse kiusatus neid uurida on suurem, kui me arvatagi oskame. Parem neid ahvatlusi siis talle mitte silma alla jätta. Kassi toidunõude asemel võiks lapsele pakkuda võimalust vannitoas veekausis solberdada. Vesi ja kassitoit on huvitavad ja nendega on lastele ikka meeldinud mängida Keelamine paraku ei aita, sest uudishimu on suurem ja laps ei suuda ennast veel pidurdada.
Õrna ja kerge laksu andmine võib last isegi õhutada Teie poolt keelatud käitumisi kordama. Teie reaktsioon võib talle mänguna tunduda. Kui laks on aga valus, siis võib ühel hetkel juhtuda, et Teie laps ei julge enam maailma nii julgelt uurida, sest ta kardab haiget saada ja see piirab tema arengut. Laksu asemel on sobilikum öelda "Ei tohi". Kuna laps on veel väike, siis tuleb ühe ja sama asja kohta "Ei" öelda ja selgitusi jagada ikka väga mitmeid kordi. Mida väiksem laps, seda suuremat jaksu vajab vanem.
Üks hea nipp oleks veel tähelepanu kõrvalejuhtimine. Kui laps tahab midagi, millest Te näete, et tuleb probleeme, võiks tema tähelepanu köita millegi muuga. Näiteks pakkuda talle mingit muud asja või siis näidata midagi. Nii säästate ennast keelamisest ja pettumusest, kui laps keelust kinni ei pea.
Teine Teie kirjast välja tulnud mure on hammustamine. Teil võib igati õigus olla, et laps soovib sellega tähelepanu. Kuid sageli hammustavad 1-3-aastased ka sellepärast, et nad ei oska oma tundeid muul moel väljendada. See aga ei tähenda, et laps võibki sedasi edasi tegutseda.
1-aastasel on vahel raske ennast veel teise inimese sussidesse panna. Kuid sellest hoolimata võiks vanem öelda "Ai. Emmel valus" või siis "Ei tohi" (eks need vastused tule nagunii loomulikult). Erilist rõhku võiks panna mitteverbaalsele väljendusele ja kehakeelega igati näidata, et on valus. Lapsed saavad nimelt kehakeelest paremini aru kui sõnadest.
Aga kuidas siis lahendada seda probleemi, et ei jaksa ju päev läbi lapsega mängida ja vaja ka enda toimetusi teha. Minu laps on ka aastane ja ainult ripub minu küljes kui näiteks pesen nõusid, ka siis kui isa on kodus ja kutsub teda enda juurde, ka võin talle pakkuda erinevaid asju millega ta toimetada saaks, aga miski teda ei huvita, kui siis paar minutit, aga selle ajaga ei jõua ma midagi tehtud! Kuidas õpetada last veidigi omaette mängima, omaette toimetama!?
Lugesin läbi Gordon'i "Millist last tahate teie" ja lugesin sealt välja, et lapsele tuleb piirid kehtestada koos lapsega! Kuidas ma teen seda aastase lapsega? tema ju ei tea, mis on lubatud ja mis mitte, seega mittelubatud tegevuste juurest tuleb mul ta tähelepanu eemale juhtida jah? Olen küll pannud esemed ära, mida ma ei soovi, et ta enda kätte saaks, no välja arvatud mõni, telekat ei ole mul võimalik kahjuks lae alla tõsta. Aga kas see eemale juhtimine siis ei olegi keelamine teha tal mida ta soovib, lasta tal avastada maailma!? väga segadusse ajav raamat, ei tohi karistada, ei tohi kiita, ei tohi premeerida, võib ainult mõjutada. Mina ei usu küll, et laps lõpetab näiteks diivani peal hüppamise selle pärast, et see tekitab minus kurba tunnet, temal on ju lõbus. Või siis kui ma maast madalast õpetan lapsele ainult ise oma probleeme lahendama, kas siis teismeeas ei või tekkida olukord, kus ta ei tulegi enam minu jutule, vaid proovibki kõik ise ära lahendada. Kaugenen ju temast sellega, sest ta ei vaja mind, olen õpetanud teda ise oma probleemidega hakkama! Ja lõpuks ma ei teagi, mis tema elus toimub.
Mul on 1,6 a poja, kes suurt sõna ei kuula. Tegelt ta saab aru küll, et ei tohi. Olen talle katsunud rahulikult mitmeid kordi seletada, et ei tohi jne jne. Näiteks kui ta taob oma pead vastu seina, siis ütlen, et ära tee, et seinal on valus . Tegelt on vaja suurt kannatust ja rahu ja aega, et põngerjale asju selgeks teha. Veitsa aega tagasi just läksime lapsega riidu, kuna ma lihtsalt plahvatasin ta jõuramiste peale. Palusin ta käest andeks ka ja praegu ta magab. Kahju sellest pisikesest, ta nii õnnetu pärast, kui ta peale karjutud on. Ma tõesti ei jõua 24 h temaga jõurata, on ju vaja kodutöid ka teha. Kannatust on vaja!! Ma tean seda ja olen ses suhtes natuke paremaks ka läinud, et kui poiss tõesti tahab mu sülle või koos midagi teha, siis jätan selle söögi tegemise või muu tegevuse sinna paika ja tegelen natuke temaga. Aga alati ei suuda ju. Olen ikka kohutav ema küll vahest. Poiss pole ju milleski süüdi, tema see kõikse suurem kannataja.... Vahest see jõuramine ajab mind trotsi täis ja lähen veel rohkem endast välja. Ei tohi nii!!!! Ja siis karjun veel rohkem.... Ma armastan oma last aga olen ka ju kõigest inimene ja pole kummist!
Ma olen ka teinekord nagu robot, 10-20 korda võtan käe keelatud asja juurest ära ütlen, et ei tohi ja suunan ta mujale aga ei, tema läheb tagasi! Ei tea jah, kust seda kannatust juurde saada! Imelik on, et osad lapsed kuulavad, osad mitte! Või teatud isikuid kuulavad lapsed, teatuid mitte, minu laps on veel ju nii väike, aga samas teab mis tähendab ei, aga kui ei ole tuju minu jutust välja teha siis ei teegi, ei aita verbaalne ega mitteverbaalne lähenemine! Kuidas siis toimida edasi?
Keelamine paraku ei aita, sest uudishimu on suurem ja laps ei suuda ennast veel pidurdada.