Olen hädas oma peatselt kaheseks saava tütrekesega. Ilmselt on minu puhul tegemist ärahellitatud emaga, kelle vanem laps on väiksena hästi sõbralik ja sõnakuulelik olnud. Sõnakuulelik kõlab jubahalvasti, aga pisem teeb tõesti kõike risti vastupidi. Lõhub huviga kõiki asju mis kätte puutuvad ja ise kiidab takka et tegi katki, lööb ja küünistab teisi väikelapsi, ca 1/4 ärkveloleku ajast lihtsalt röögib midagi nõudes. Stiilis et tahan kohupiima-tahan kohupiima-tahan kohupiima ja siis kohupiima peale et eitahakohupiima eitahakohupiima. Olen katsunud kõik probleeme põhjustavad asjad ära panna, ise hästi rahulik olla ja lapsele palju kalli teha. Tribin muidugi enamasti teatab et ei taha kalli. Hästi siseseisev katsub olla, paljude asjade puhul teatab et "emme läheb kaugele" ja lükkab eemale. Mul endal on ka lõpuks tekkinud paha komme lapse peale röögatada sest paraku see toimib. Täna kiitis issile enne magama jäämis telefonis et käis mängutoas ja lükata ei tohi teisi. St teoorias on tugev ja loeb ise endale sõnu peale pidevalt. Aga praktika on masendav, ei julge mängutundi enam minnagi sest kogu kamp jookseb nuttes eest ära.
Nojah, ilmselt ei ole miskit lahendust peale pika meele ja eg Gordon ei tule mulle koju lapsi kasvatama. aga vähemalt saab auru välja lasta. ja äkki keegi ütleb et kolmandal eluaastal muutub kõik....
Paistab, et noorem laps pakub Teile võimalust oma vanemlike kasvatusoskuste arendamiseks. Loomulikult on see kurnav. Periood, kus laps ei tea õieti isegi, mida ta tahab ning katsetab igati, õppides ennast ja oma piire sel moel tundma, peaks tõesti ühel päeval ka üle minema, kuid sinnani tuleb ju ka elada. Pealegi kujundab laps praegustest kogemustest oma toimimismustrid, seega mõjutavad Teie praegused käitumisviisid ka tema edaspidist käitumist. Seepärast mõned mõtted omaltpoolt.
Kas Teie vanem laps on jätkuvalt sõnakuulelik? Kas olete väga hoolitsev vanem, kes tahab, et kõik oleks hästi ega märkagi, kuidas panete suurema lapse oma tahtmist tegema?
Küsimused on ajendatud kogemusest, et selliselt käituvad lapsed näevad sageli suuremate pealt, et neil pole oma otsustamisruumi. Lapsed tajuvad ümberringi toimuvat suurepäraselt. Kui laps näeb ja teeb järelduse, et sõnakuulamine on paha, sest siis ei saa teha seda, mida ise tahab, vaid tuleb teha ema tahtmist, võib juhtuda, et tema püüab juba väga varakult võidelda endale vabadus, tehes kõike vastupidi vanemale lapsele. Pereterapeudina olen seda aastate jooksul lihtsalt korduvalt näinud.
Kui midagi sellist peaks ka Teie peres toimuma, oleks abi ka sellest, kui vaatate üle oma nõudmised suuremale ja leiate, kus tema võis rohkem iseseisvust ja vabadust saada. Küsimus ei olegi niivõrd selles, et Te sunniks last oma tahtmistmööda toimima, vaid head ja sõnakuulelikud LAPSED PÜÜAVAD VANEMATE OOTUSED JUSTKUI ÕHUST KINNI, ET NEILE SIIS VASTATA.
Need siinkohal olid muidugi lihtsalt minu oletused, mis ei pruugi Teie pere puhul üldse paika pidada.
Kirjutate, et Gordon ei tule Teie perre, aga kuivõrd te Gordoni põhimõtetega tuttav olete? Kas ainult selle foorumi vahendusel või raamatuid lugenuna? Või olete ka perekoolis lastevanemate suhtlemiskursusel osalenud?
Igapäevane perekooli põhioskuste rakendadamine tähendab, et oskan vahet teha, kas hetkel on probleeme, kui on, siis kellel ja vastavalt sellele valida ka käitumisviisi. Oma kogemusest võiks küll öelda, et mingil moel on Gordon tõesti justkui kohal.
Vaadake ennast selle pilguga, kui palju püüate lapse eest asju ära korraldada ning kui palju jääb talle tegevusvabadust. Püüdke igal päeval võtta kahekesiolemise aega, mil te lihtsalt olete koos ja laps saaks otsustada, kuidas seda veeta. Mida rohkem Te seda naudite, seda kasulikum see Teile mõlemale on. Kui olete lapsega koos, aga mõtted mujal, hakkab laps leiutama kõikvõimalikke viise Teie tähelepanu köitmiseks.
Ja kas Te olete iseendaga rahul? Õnnelik? Vahel tekitavad lapsed alateadlikult probleeme, et juhtida vanemate tähelepanu kõrvale nende endi muredelt.
Olukorras, kus lapse käitumine tõesti häirib, on toimivaks osutunud kehtestavad mina-sõnumid. Nt. Mängurühma minnes võiks öelda: "Mul on häbi, kui sa lööd teisi lapsi ja nad saavad haiget."
Hetkel, kui ta parasjagu lööb või küünistab, on oluline mitte riielda, vaid saata kolmeosaline mina-sõnum. Mõju on siin muidugi eelkõige teisele lapsele. "Kui sa küünistad teda, on tal valus. Ja mina olen sellepärast kurb."
Teie lapse viisid oma piiride eest seismiseks või oma tunnete väljendamiseks näitavad ka, et ta teistmoodi veel ei oska.
Täiskasvanud, kes juures on, saaks lapsi aidata vahendamisoskusi kasutades. S.t. regeerides toimuvale, sekkudes moel, mis välistaks vägivalla jätkumise ja öeldes: "Sa lõid teda, tal on valus" , kuid edasi püüaks mõista, mis jäi sellise käitumise taha ning peegeldaks laste tundeid ja vajadusi. "Nt.: Sulle ei meeldinud, et ta sinu käest asja ära kiskus ja sa said pahaseks. Ja teisele: Ja sina tahaksid ka selle asjaga mängida, mis tema käes on. Ja sa oled kurb ja tige, et ta sind lõi." Edasi jälle esimesele: "Kui sa lööd teda, saab ta haiget ja minul on sinu käitumise pärast häbi." Edasi arutaks koos lastega, kuidas seda olukorda lahendada. isegi, kui nad veel ei räägi, saate oma lahendusi n.ö. õhku käia, et nad siis valivad. Nt. "Sa oled sellega juba tükk aega mänginud, kuidas oleks, kui otsiksid endale midagi uut ja huvitavat?" Kui see läbi ei lähe proovige midagi muud, nt. teisele lapsele: "Ma proovisin, kuid ta pole veel valmis seda sulle andma. Ja jõuga ma seda ära võtta ei taha. Kuidas oleks, kui sina mängiksid niikaua millegi muuga, kui ta selle sulle annab?" Ja siis kokkulepe oma lapsega, et kui ta lõpetab selle asjaga mängimise, annab ise teisele lapsele. Või pakkuda hoopis mõlemale midagi uut ja köitvat.
Ning muidugi positiivne mina-sõnum, kui laps teeb palutut: "Mul on heameel, et sa andsid selle ka temale mängida." Mina-sõnumid kasvatavad lapse enesehinnangut, hinnangud "küllsa oled hea laps" või "tubli"vms, ei tee seda.
Enne minekut on kasulikud ennetevad teated. "Kui sulle ei meeldi midagi, tahan, et tuleksid minu juurde. Ma aitan sind. Ma tahan, et sa ei lööks teisi lapsi, kui sulle miski ei meeldi, sest neil on siis valus."
Lapsel on võimalik Teist aru saada ainult siis, kui räägite n.ö. nähtava käitumise keeles.
"Ma tahan, et sa oleksid hea laps," on lapse jaoks tühi sõnamulin ja sellest ei saagi kasu olla, sest "hea" on termin, hinnang, millele Teil on oma sisu, lapsel see aga puudub. Abstraktselt suudavad lapsed mõtlema hakata alles teismeeas.
