Minu mehe sugulasel on 3 last. Mure on selles, et nende pere käib meil päris tihti külas ja lapsed teevad, mis aga pähe tuleb. Alati kui nad tulevad mõtlen hirmuga, mida nad jälle ära lõhuvad, milline kaos seekord valitseb peale nende äraminekut, kui palju pean koristama jne. See kui mina neile ütlen või keelan mõjub umbes sekundiks. Nende oma vanemad aga justkui ei panegi tähele oma laste käitumist.
Olen samuti selle teemaga tuttav. Kui külla tuldi, siis lõppes asi alati krahhiga. Läksin endast juba siis välja, kui nad uksele koputasid. Algul kuulasin kõrvad kikkis iga mürtsu ja kolinat - et mis nüüd ümber läks või mis nüüd ära lõhuti. Siis pidin juba sekkuma - algul rahulikult, pärast juba valjuhäälselt. Kellele küll meeldiks, et naabrite lapsed hüppavad magamistoas voodi peal, ronivad peitusemängimiseks riidekappi, revideerivad mu vanema poja kooliriiulis, istuvad minu tütre nukuvankrisse ja sõidavad täie hooga vastu seina, lammutavad väiksema poja autol rattad alt ära ja tagatipuks söövad tühjaks kõik kodus leiduvad kommikausid ning jätavad endast igale poole jälgi...
Juhtus aga nii, et nende laste vanemad ei suutnud välja kannatada, et keegi nende lapsi keelab ja nüüd meie pered enam läbi ei käi.
Kodus on jälle vaikus ja mänguasjad on terved. Meie pole midagi kaotanud.
Meil on tegemist mehe lähedaste sugulastega ning puutume nendega väga tihti kokku. Ma ei oska aga sellises olukorras end kuidagi kehtestada nii, et ma sellega meie suhet ei kahjustaks.
Kindlasti on selline situatsioon keeruline. Ei tahaks ju sugulastega riidu minna, aga samas nii edasi ka ei saa. Esmalt võiksid siiski läbi mõelda, et kas sa saad muuta enda suhtumist nende sugulaste külaskäiku. Võibolla on võimalik asjad, millede lõhkumist eriti kardad, ära panna selle külaskäigu ajaks. Või lukustad vajadusel magamistoa ukse ja ütled lastele, et sa ei taha, et nad seal mängiksid. Kui neid võimalusi läbi kaaludes, siiski avastate, et te ei ole mingi hinna eest valmis muutma ennast, vaid tahaksite, et sugulaste lapsed aktsepteeriksid külas olles teie nõudmisi, siis tuleks seda kindlasti sugulastele ka teada anda. Enesekehtestamine sellises situatsioonis on keeruline, kuid mitte võimatu. Ja mida varem sellega algust teha, seda tõenäolisem on, et sinu nõudmistega arvestatakse ja oma lastele tehakse kindlad reeglid külas olekuks.
Anna teada oma murest sugulastele – räägi vanematega ausalt, kuid püüa neid mitte süüdistada (a´la , et lapsed on kasvatamatud, ei kuula kellegi sõna jne.). Sinu sõnum neile võiks olla pigem midagi sellist: “Ma tunnen end väga halvasti, kui lapsed hüppavad meie abieluvoodis või mängivad peitust, peites end meie riidekappi ja ajades segamini meie riided. Muutun siis närviliseks, sest muretsen, et voodi võib katki minna või ma pean pärast hakkama uuesti riideid riidekapis korrastama.”
Püüa seda öelda nii, et see ei tunduks sugulastele nn. “peale hüppamisena” vaid pigem siira tahtena lahendada koos sugulastega see probleem. Vastastikuse lugupidamise korral tekib ka neil soov leida mingi lahendus sellele, mis teid häirib. Juhul kui tekib vastupanu, ehk kui sugulased annavad mõista, et teie muretsemine on täiesti asjatu ja nemad ei näe üldse probleemi, siis rõhuta, et te näete asja teistmoodi ja teie piirid ja tavad on natuke erinevad kui sugulastel. Ole valmis ära kuulama ka nende põhjendusi, kuid jää siiski endale kindlaks ja väljenda oma vajadust ning ka soovi see probleem nii lahendada, et see oleks vastuvõetav teile kui ka sugulastele.
Edu soovides,
Ly Kasvandik
Gordoni Perekooli koolitaja
Tere!
Tuttav olukord paljudele, kellele lapsed külla tulevad. Külla tullakse Teile ja on otsekui loomulik, et külalistele ei sobi mingeid märkusi teha. Tegelikult ei pea see nii olema. Teil on sugulase lastega probleem, järelikult peate Teie selle olukorraga midagi ette võtma, sest olukorra jätkudes ei tunne te külalistest rõõmu, pigem tüli.
Mida teha?
Kui järgmine kord külalised tulevad, võib lastele öelda otseseid "mina" sõnumeid kasutades, milliste asjade puutumine Teile ei meeldi. See ei pea olema ähvardavas, käskivas ega moraalitsevas toonis. Samuti leppida kokku reeglid, millistes ruumides võib mängida, mida teha jne. Kasutades probleemi lahendamise mudelit. Samas anda lastele endile võimalus pakkuda tegevusi, mida nad võiksid külas olles teha. Koos valite sobiva, mis nii Teile kui lastele sobib.
See, et lapsed on senini nii käitunud, on märk sellest, et varem pole reegleid kokku lepitud. Nende vanematele pole aga laste selline käitumine probleemiks. Sellepärast nad ka ei võta midagi ette. Külasoleku reegleid on vaja ka järgnevatel kordadel läbi arutada. Nii kujuneb Teie juures külas olles uus harjumuspärane käitumine.
Ärge kartke muutuda pahaks tädiks. Teie reegleid kehtestav käitumine aitab lastel õppida käituma mistahes võõras keskkonnas. On vajalik arvestada teistega ja teiste vajadustega.
Julget pealehakkamist!
meil tuttavate lapsed olid väiksena sama hullud. kõik asjad kisuti sahtlitest välja ja kui vähegi sai siis tehti katki ka ikka! küllap nendel oli probleem selles et peres oli 4 poissi - eks emal oli nendega ikka tegemist.
