poeg saab kohe kahe aastaseks.Aga tema käitumine ajab mind vihale ja mul on vahest selline tunne et ma ei taha teda ,et annaks ta ära...nt.sõna üldse ei kuula, jonnib kui midagi ei saa.kuigi olen talle seletanud ja mina-vormis rääkinud aga ta ei te välja.ta võib terve päeva lihtsalt kisada,viskab pikali trambib käte ja jalgadega,teeb endale haiget ja röögib nii et hing jääb kinni.püüan teda rahustada siis lööb mind või läheb "hulluks" ja ma ei tea mida ette võtta.Isa ütleb et olen lapse ära hellitanud et luban talle kõike aga ma ei saa vaadata kuidas ta röögib.aidake!
Kahe aastane laps on jõudnud oma arengus Mina tunnetuseni. Nüüd enam pole vajadusteks pelgalt täiskõhutunne ja kuiv olemine, vaid soovid ja tahtmised kasvavad koos lapsega. Niinimetatud jonn on lapse üks võimalus saada soovitut. Seda muidugi juhul, kui tal sellise käitumisega õnnestub edu saavutada. Seega kui vanem lapse karjumist, agressiivset käitumist, või mõnda teist mittesoovitud käitumist kinnitab lapse soovi täitmisega siis laps kasutab ka järgmine kord samasugust tõhusat strateegiat, mis viib tema kogemuse põhjal sihile. Jonni murdmiseks on erinevaid strateegiaid, sellest on ka kirjutanud arengupsühholoogid palju raamatuid.
Esmalt soovitaksin kaardistada enda jaoks olukord millistes situatsioonides lapse häiriv käitumine esineb? Kuidas mina selles olukorras käitun? Mis on tagajärg? Oma käitumist analüüsides peaksite jõudma järelduseni, millised teie poolt kasutatavad lahendusstrateegiad on tõhusad ja millised mitte. Ebatõhusad strateegiad on vaja asendada efektiivsematega.
Kirjeldate, et laps kisab nii et hing jääb kinni, trambib jalgadega jne. Laske lapsel oma pahameelt väljendada lapse võimetel on ka piirid ta ei suuda lõpmatuseni karjuda. Kui karjumisest hing jääb kinni pakkuge klaasikest vett. Oluline on see, et laps saaks selle kogemuse, et tema tundide pikkune röökimine on asjatu energia raiskamine ta ei saavuta sellega soovitut. See sunnib last võtma kasutusele teisi käitumismustreid teie kontrolli all on kinnitada teile sobivaid lapse käitumisi ja ebasoovitavaid ignoreerida.
Lihtne soovitada, kuid võib tunduda et raske teostada. Julgen eelpool kirjeldatut soovitada toetudes oma isiklikule kogemusele, mind aitas väga oma lapse puhul selles jonnieas just iseenda käitumise analüüs.
Uskuge järjekindlus viib sihile.
Jõudu, järjepidevust ja kannatust Teile,
Angela Jakobson
Meil tiba üle kahene tütar. Ja periooditi täpselt samasugused jonnituurid käivad.
Olen ka mures, et hellitan liiga vms. Aga samas ongi ju lapse selleks,et neid armastada!
Olen proovinud nii ja naa...kuna meil issi on karmim, siis alguses viis issi lapse teise tuppa (kuna mind tikkus laps sellel ajal kas lööma või tutistama) ja ütles,et enne ei tule kui enam ei jonni - aint väga kindel pead endas olema - et laps ka uskuma jääks, et tõsi taga sul. Pärast tuleb ta nuuksudes ja ronib mulle sülle - ja tundub täitsa õnnetu olevat oma käitumise üle. Oleme ikka püüdnud rääkida, et kui midagi tahad ,siis küsi mitte ära hakka jonnima ja leppinud kokku,et ta paneb selle asja ise ära, mida ei tohi võtta jms.,- et selgitamisel ja tunnustamisel on ka väga suur osa,et jonni vähemaks jääks.
Ma olen endale seda käitumist seletanud nii, et ta ei oska oma tunnetega midagi pihta hakata kui midagi väga tahab aga ei saa. Küllap ta seda aja jooksul õpib
Lisaks olen tähele pannud, et jonn tuleb uuesti tagasi, kui vanaemade juurest tuleme.... nemad lubavad rohkem ja siis üritab tibu seda ka mele peale jälle suruda
Seniks armastust, kindlameelsust ja kannatust meile
mu ema rääkis mulle loo, kuidas mu vend oli jonnides laua alla pikali visanud ja lihtsalt röökinud järjepidevalt. kuna miski ei aidanud, viskas ema venna kõrvale laua alla pikali ja hakkas ka "jonnima" kõva häälega. venna arvates oli selline käitumine nii tobe, et ta enam laua all kunagi ei röökinud
Minu arust algabki kõik vanematest, mida rahulikum on keskkond kus lapsed kasvavad, seda sõnakuulelikumad ja arusaajamad on ka lapsed(loomulikult peavd olema reeglid - vabakasvatust mina ei soosi)
Lapsed tunnetavad ära kui pidevalt on tüli tüli otsas.. seepärast kõigepealt tekitage koju hea õhkkond, siis on ka lapsed õnnelikumad.
Mu ema räägib alati kuidas ta isaga meie ees kunagi ei kakelnud, kuid vahel kui õue läksid ja me ei kuulndu siis sõimasid ja tülitsesid oma tülitsemised ära ja ma olen ise ka sellest aru saanud, et esimese lapsega kui kõik on veel väga raske.. esimesed abieluaastad, laps, töö, kool jne... siis oli väga raske, aga kui ma nägin kuidas see kõik lapsele mõjuma hakkas siis sundisin end talitsema lapse juuresolekul ja tunnen et laps on aastaga palju palju rohkem rahulikumaks ja sõnakuulelikumaks läinud..
ärge elage oma viha/väsimust/pahameelt lapse peal ega lapse nähes välja.. see mõjub lastele kõige hullemini
Tere!
Laste kasvatamisel on väga oluline kogemus, meie endi kogemus ja nende kogemus, kes on lapsi kasvatanud enne meid.
90-ndate alguses jõudsid Eestisse täiesti teistsugused lastesse suhtumise põhimõtted. Veel 80-ndatel kasvatati lapsi suures osas tuginedes B. Spocki põhimõtetele. Emadel olid olemas broüürid, kus olid ringikujulised skeemid, millal laps peaks umbes sööma, millal magama. Lisaks tabelid, kus kirjas, millises vanuses millist lisatoitu anda jne. 90-ndatel sattusime me vabakasvatust viljelevate riikide mõju alla, tasapisi jõudis meile suhtumine, et laps ise kujundab oma söögi- ja uneajad.
Lapsevanem peab aktsepteerima lapse soove.
Sisuliselt hakati meil üle võtma suhtumisi, mis heitsid üle parda varasema kogemuse.
Varasem kogemus lähtus tõsiasjast, et last saab ära hellitada juba väga varases eas. Uus lähenemine tugines vabakasvatuse ideoloogi, Rousseau arvamusele, et lapsed on ainult head. Järelikult on vaja luua ainult soodne keskkond ja lapsest kasvab tore inimene.
Olen täiesti veendunud, et näiteks Spocki järgi lapsi kasvatanud peredes ei olnud selliseid laste jonniprobleeme nagu siin-seal kirjeldatakse. Loomulikult lapsed mõnikord jonnivad ja see saigi naljaks pööratud.
Nimelt väidab Spock sadadele kogemustele tuginedes, et neljandast elukuust peaks laps hiljemalt hakkama magama oma voodis, ise magama jääma. Gaasivalud on läbi ja nüüd võib laps jonnida, sest ta on juba veidi ära hellitatud. Ärahellitamine tähendabki, et lapsel kujunevad ajus kindlad seosed oma nutu ja soovide rahuldamise vahel. Kui lapsel on kõht täis, pepu kuiv, ta on saanud tunda oma ema lähedust ja tal on uneaeg, siis tuleb ta panna oma voodisse. Spock õpetab, kuidas selles vanuse saab lapse harjutada kolme päevaga seosele. et kui emme-issi mind voodisse panevad, siis pean magama jääma.
Siit hakkab lapsel kujunema seos - et mul oleks hea olla, pean alluma oma vanematele, sest nemad on targemad. Sellised lapsed õpivad olema rohkem iseseisvalt, vaatlema ja uurima.
Lisaks on Spockil veel rida õpetusi, kuidas beebidega toimetada.
Nii harjunud lapsel ei ole peale 2. eluaastat selliseid jonnituure, nad on rahulikumad, sest neile on pandud kindlad raamid. Võib väita, et tegemist on iseloomu kujunemise protsessiga. Kas me laseme kasvada selle väikese lapse egol ja oleme pärast hädas või mitte.
Kui nüüd on juhtunud, et laps saab umbes 2,5 aastaseks ja me saame aru, et mingit inglikest me laps küll ei kujuta, siis on võimalus veel asja parandada. Aja mahavõtmine, mis võib kõrvalt vaadates tunduda küllaltki valulik, on hädavajalik. Vastasel korral laseme kasvada lapse egoismil ja kangekaelsusel. Läheb nädal kuni kuu, kuid kodurahu ja lapse tervema isiksuse pärast tuleb see üle elada.
Üha rohkem räägivad algklasside õpetajad käitumisraskustega laste koolijõudmisest. Sellistel lastel tekivad keskendumisraskused, suhtlemisprobleemid ja neil on eriti valuline teismeliseiga.
Lapse tõeline armastamine ei tähenda tema kõigi soovide täitmist ja tema ärahellitamist vaid isiksuse kujunedaaitamist, kes saab elus hakkama, kus samamoodi kehtivad kindlad seaduspärasused ja kus inimesel on peale õiguste ka kohustused.
Ja veel - väga head on vanades broüürides leiduvad tabelid, kus antakse nõu, millist lisatoitu millalgi anda. Proovitud - töötab.
"Siit hakkab lapsel kujunema seos - et mul oleks hea olla, pean alluma oma vanematele, sest nemad on targemad. Sellised lapsed õpivad olema rohkem iseseisvalt, vaatlema ja uurima."
Sellised lapsed õpivad vanematele suhu vahtima ja käske ootama, iseseisvusest ei ole siin juttugi. Ja kui nad ühel hetkel taipavad, et vanemad on tegelikult sama lollid nagu nad isegi, siis kaob ka igasugune austus ja lugupidamine. Läbielatud, usu mind.
Tere!
Tihti on laste lemmikvideodes elutarkusi, mida esimesel vaatamisel ei pruugi tähelegi panna. Näiteks Jääaeg 2-s on alguses dialoog, kus tiiger ja mammut näevad laisklooma piinamist ja mammut küsib: "Kes lubas laisklooma piinata?" Tiiger vastab: "Ära piira nende loomingulisust." See lühike kahekõne võtab kokku erinevad suhtumised, mis valitsevad ka meie lastesse suhtumisel. Mammut tahaks kohe sekkuda, sest olukord on tema jaoks vale, tiiger esindab suhtumist, et kõik sõltub, kuidas olukorrale vaadata, tõde ja vale on suhteline.
Me oleme rääkinud väikestest lastest, umbes 2-aastastest. Kohati on emad hädas ka vanemate lastega, kuni 7-aastastega.
Lapse tarkus on osaliselt geneetiline ja teine osa sõltub arengukeskkonnast. Viimase puhul on väga oluline lapse iseloom. Töökas, rahulik, ja ise endale sihte seav laps on reeglina targem. Lapse iseloom omakorda hakkab kujunema väga väikesena.
Vabakasvatuse puhul unustatakse see tõsiasi ära, keskendutakse ainult lapse andekusele. Tulemuseks on sageli andekas egoist, kes elab vaid endale.
Loomulikult laseb iga last armastav vanem teha oma lapsel väikeseid valikuid, et laps õpiks olema iseseisvam, samuti saab teadlikult luua keskkonda, kus lapsed saavad katsetada ja uurida, kuid me kirjutame siin väikestest lastest.
Talvel oli konverents, kus paljud lastega kokku puutuvad spetsialistid rääkisid, et me peame jälle hakkama oma lapsi kasvatama.
Lapsed vajavad kindlaid raame, et olla suurematena sisemiselt kindlamad, tugevamad.
Me võime mõelda, et kõik on relatiivne, sõltub vaid, kuidas asjadele vaadata, kuid meie laste tervikliku arengu seisukohalt on selline suhtumine vale.
Meil kõigil on väikeste lastega jamasid. Eriti 2aastastega...ei kuula sõna ,teeb mis tahab, jonnib ,aga samas on nad ikkagi meie silma rõõmud ja jäävad nendeks alatisekes....
oleme tugevad ja elame laste jonni tujud üle....
