Mu pea 3-ks saav poeg raagib pidevalt rumalusi. Tavaliselt on need kaka-pissi naljad, millest katsun mitte valja teha. Kuid vahel raagib paris koledaid asju. Naiteks uhel paeval lasteaiast tulles raakis, et neil on lasteaias pustol ja tema paugutas sellega teiste laste suunas. Kui ma selgitasin, et teiste pihta sihtimine valjendab soovi teistele lastele haiget teha, siis teatats ta mulle, et ta tahabki et koik teisel lapsed ara surevad. Siis saab ta koikide manguasjadega ise mangida. Voi teine naide, et lihtsalt heast peast utles, et ta paneb oma hea sobra auto tee peale seisma, et autod tast ule soidaksid!!!!!??? Ise seejuures itsitab ja utleb, et raagib rumalusi. Kust sellised asjad tulevad. Ja kuidas sellele reageerida? Kas on tegemist tulevase kurjategijaga?
Selles vanuses on nn kaka-pissi naljad üsna tavalised ja loomulikud ning nagu ma aru saan võtate neid üsna rahulikult. Neile mittereageerimine vähendab kahtlemata ka huvi neid sõnu ja nalju korrata. Seejuures on oluline, et kasutate neid sõnu ise vaid asjakohaselt, küllap siis probleem ka möödub. Hirmutav on teile aga see, et kuulete lapselt palju murettekitavamaid jutte, mille kaudu ta väljendab oma agressiivsust. Kuigi võib arvata, et need on vaid kujutlused ja ei pruugi osutuda reaalseks kavatsuseks, mõjuvad nad ikkagi ohumärgina ning iial ei või teada, millal järgneb jutule mõni teisi kahjustav tegu.
Kust need mõtted tulevad? Pole ju välistatud, et poeg on saanud ideid kasvõi filmidest, arvutimängudest, teiste mängudest ja ka kuuldud juttudest. Lapsed on ju väga vastuvõtlikud kõigele ning neil on suur valmisolek ise nähtut-kuuldut jäljendada, katsetada ja kogeda uusi asju. Kuidas aga reageerida? Hea on see, et olete saanud temaga sellest rääkida ja ta on väljendanud vähemalt ühe põhjuse ta tahaks kõikide mänguasjadega ise mängida, kui teisi lapsi ei oleks. Siit selgub asjaolu, et ta ei leia oma mõnele soovile või vajadusele sobivat lahendust ja ilmselt vajab ta täiskasvanu abi. Niisiis ta ei tunne end lasteaias hästi, kuna ei saa mängida neid mänge mida tahaks, nende asjadega, mida sooviks, võimalik et ei ole leidnud viisi, kuidas teistega koos mängida jne. Mis tegelikult oleks talle hea ja sobiv ka teistele selguks, kui temaga koos teemat edasi arendada kasutades aktiivset kuulamist: näit.sa sooviksid mõne mänguasjaga mängida, aga ei saa; sa tahaksid teistega koos mängida või sulle meeldiks mängida mõne mänguasjaga omaette ja üksi jne. Variante on mitmeid, kuidas alustada, mis on tegelik põhjus ja tema ootus ja vajadus, see selgukski siis, kui aitate tal seda avatult väljendada, ilma kritiseerimata. See võib meile olla üsna jahmatav, kui laps lubab kedagi ära tappa ja sooviks et keegi sureks, kuid selles vanuses laps öeldu tähendust ja tõsidust ilmselt ei mõista. Küll aga väljendab ta seeläbi oma häiritust ja rahulolematust millegi või kellegi suhtes. Lihtsalt keelata, et nii ei tohi rääkida, ei pruugi soovitud mõju olla. Mida ta kindlasti vajab on see, et tema tundeid ja vajadusi mõistetaks ehk siis on oluline jõuda arusaamisele, mida ta oma kavatsuste kaudu tegelikult väljendab. Kui vajadustes on suurem selgus, siis on hea koos arutleda, mida võiks teha, et ta enda paremini teiste lastega koos olles tunneks (ja ei peaks sõpradele halba soovima). Kui last kuulata ja aktsepteerida ka tema negatiivseid tundeid kellegi suhtes, siis see annab talle kindlustunnet, et temast hoolitakse ja areneb ka empaatia tunne teiste suhtes. Kui laps tunneb end hästi ja kogeb positiivseid emotsioone suhtes teistega, siis vaevalt temast kujuneb pahatahtlik ja teistest mittehooliv inimene.
Paar kuud tagasi tuli meie lasteaeda uus poiss,Tallinnast,kodus hakkasin kuulma igasuguseid huvitavaid asju.Olen püüdnud ikka selgitada,mida võib ja mida mitte.Ühel päeval,kui lasteaiast koju tulime,teatas mu poeg,et ma olen m---i nägu.Hea,et kedagi läheduses polnud,loomulikult sai ta selle nime uuelt poisilt,kui aga asja ära seletasin,siis poiss enam nii uhke oma nime üle ei olnud.Läks mõni nädal mööda,kõik oli rahulik,kuni ühe päevani,kui pidasime vanema poja 15a.sünnipäeva.Istusime lauas,ja hakkab minu 5aastane võsuke korrutama v--t ja m--n on suured sõbrad,arvake ära kuidas ma ennast tundsin.Õnneks aga päästis mind venna tütar,kes meie poisiga ühes rühmas käib ära ja ütles,et too poiss kogu aeg räägib rumalasti ja ka see värsirida tema suust tulnud.Esmaspäeva hommikul astusin sirge selja ja kindla meelega kasvataja ette ja palusin sellele probleemile lahendus leida.Kasvataja muidugi silmad suured,et mis jutt see on.Kutsusin poisid kõrvale,panime nii öelda silm silma vastu ja mis te arvate,mis juhtus.Uuel poisil silmad vees,lubadusi enam mitte nii teha tuli kuhjaga peasi,et emale ei räägita.
Õnneks ei ole mina ainuke lapsevanem kes selle probleemiga hädas oli ja tundub,et ka teiste vanemate poolt on tagasi side,igastahes pidi olema olukord tunduvalt parem.Tahaks loota,kuigi ega lastel need harjumused ühe päevaga ei muutu.
Lastevanematele ikka julgustuseks seda,et kasvataja on ka inimene ja koostöö on väga oluline nii lasteaias,kui koolis.
mul on sama lugu 4 aastasega. Kes kogu aeg räägib kaka-pissi- noku juttu. Ise ütleb sõna ja siis naerab kõva häälega. Proovisin alguses rahulik olla ja mitte välja teha, lootes et see läheb üle , aga möödas on juba rohkem kui kuu ja ikka samas vaimus. Külas ta nii ei räägi , kuid lasteaias küll ja siis kodus ka. Olen teinud märkusi et kodus ei taha sellist juttu kuulata ja aga mingi hetk hakkab otsast peale ja nüüd olen küll juba närvi läinud. 2,5 aastane korrutab nüüd takka järgi ja ...........Kui püüan jututeemat kõrvale juhtida või hoopis midagi muud tegema asudes, siis see enam ei aita. Olen väsinud ignoreeerimast ja palumast et ta enam ei räägiks neid sõnu. Mida teha , kas keegi oskab nõu anda?. Kas
Meil sarnane probleem. 2a 7k laps, kes on käinud lasteaias 1,5 kuud räägin pidevalt, et keegi on loll. Mulle ta enam ei ütle sest ma ei teinud sellest välja. Nüüd testitakse vanaisa, kes eile sai väga kurjaka ja paljuei puudunud, et oleks last nuhelnud. minu jutu peale, et ärgu tehku välja sai veel minu peale kurjaks. Varem kasutas laps "kurat" aga see oli vanaisa enda sõnavarast.
Paaril korral on laps ka väljas pool kodu öelnud, et keegi on loll siis olen öelnud, et too on minu sõber, mille peale laps ütleb, et on ka tema sõber.
minu arvates ei ole see kindlasti mingi ohumärk kui laps rõõmsalt rumalusi räägib! see on pigem vahend kuidas oma hirmudest jagu saada. kui ma kardan surma, siis räägin sellest, et homme saan surma jne. see muudab kõik hirmud mänguks ja elu palju rõõmsamaks!
ise olen lapsena palju selliseid rumalusi rääkinud - a la et tapaks kellegi ära jne. ma ple kunagi seda reaalselt mõelnud. on vaja selget vahet teha kas laps räägib või laps teeb. kui laps räägib, et mida kõike teeks, siis ta elab selle probleemi(vb ka viha) lihtsalt endast välja ilma et seda asja kunagi tegema peaks. Aga kui laps reaalselt juba kedagi lööb jne see on ohumärk!
ma arvan, et pigem peaks olema õnnelik, et laps rääkides ennast välja elab!
