Tulen uuesti karistamise juurde. Kui laps on selgelt rikkunud reegleid, mis on kokku lepitud ja absoluutselt ei saa aru, et ta süüdi oleks, ainult naerab ja kõik. Mina räägin ja räägin. Mismoodi ta siis ikka saab aru, et on süüdi? Ta peab ju aru saama, et ta on eksinud? Kuidas ta siis teab, et peaks teisiti käituma ja teiste inimestega arvestama?
Kui kokkulepitud reeglitest kinni ei peeta, siis on ikkagi võimalik probleemile lahendus leida nii, et füüsilist karistust asendaks selgitus sõnade abil.
Meie, täiskasvanud, tegutseme sageli hetketunnete ajendil. Loomulikult teeb viha, kui laps ei kuuletu meile ja käitub ikka ja jälle samamoodi edasi.
Ka oma vihastest tunnetest on lapsele võimalik teada anda mina-sõnumitega. Laps saab aru, kui oluline on see teie jaoks, milles olete kokku leppinud. Kui laps ei ole kokkuleppest kinni pidanud, siis on tal mingi põhjus selleks. On tal vajadused, millest meie ei tea? Sageli arvestame ainult oma vajadustega ja lapsed ei saa aru, miks see nii oluline on.
Neid on vaja kuulatleda. Kui reegleid rikutakse, siis on see reegel ainult meile, laste jaoks on see aga arusaamatu, miks seda üldse vaja on.
Reeglid töötavad siis, kui need on koos lapsega läbi arutatud, kui tema arvamust on ka seejuures arvestatud.
Ja ikkagi tahan veenda teid selles, et last on võimalik kasvatada vitsata.
Vitsa asemel peaks olema täiskasvanute arukus ja oskus olukorda lahendada tarkuse, mõistvuse ja südameheadusega.
1-2-3-aastane laps, kelle tegevus on vaja peatada kohe- muidu teeb haiget endale/teisele/juhtub muud. Mõnikord on võimalik hoida kinni last, vaadata tõsiselt silma ja rääkida. Teisekord peab see hoidmine olema lausa vägivaldne, sest sel väikemehel on ka palju jõudu. Siin ei olegi vahet (või on?), kui tutistad või lööd sõrmedele, samal ajal öeldes "Ei tohi!" ja see füüsiline on selline "Pavlovi refleks". Vanema lapse puhul ma usun, et rääkimine ja ainult rääkimine. Aga praegu oma alla 2-aastasega mõtisklen selle üle, kuidas öelda "Ei tohi".
Olge valmis lapsele sama asja muudkui kordama ja kordama. Selleks, et laps Teid kuulda võtaks ja aru saaks, et miski on keelatud, tuleb teda enam kui üks kord ettevaatusele kutsuda või hoiatada. (Laps katsetab ja paneb Teid ikka ja jälle proovile). Oluline on järjekindlus kehtestatud reeglitest kinnipidamisel.
Vastuvõtmatule käitumisele tuleb kohe reageerida, selle kordumist vältida. Samas aga püüdke jõuda selgusele, miks ta seda üldse tegi? Kas ta üritas endale tähelepanu tõmmata? On ta väsinud või õnnetu? jne.
Kui laps käitub Teile vastuvõetaval viisil, tuleb seda tunnustada.
Soovitan lugeda raamatut "Vastus on ei!", autor Cynthia Whitham.
Mul on 1.a ja 2.k laps ja ka minul on tunne et ma ei saa temaga hakkama, sest ükskõik kui palju ma teda ei keela ja kui palju ma talle ka ei ütleks, et nii ei tohi, see ai ai ja see päh päh, no ta ikka aru ei saa.Teeb ainult pahandusi ja on nii jonnakas ja viril kogu aeg. See lausa väsitab ära ja teeb tigedaks, eriti kui teinekord ta apsaluutselt must aru ei saa, siis tekib kohe tahtmine tukistada tema õrnakesi juukseid, mida ma olen ka teinud,vahel tahaks kohe karjuda, ja ka seda on ette tulnud, sest mul on vahel tunne et muu asi meil ei aitagi, kui emme karjub , kisab ja tukistab siis alles saadakse asjast aru.
Aga ma ei tahaks seda ju ometi teha.Ma tunnen iga kord enda vastu vastikust kui ma last teinekord tutistan või kisan ta peale, mul on tunne et olen kõige vastikum emme maailmas ja teinekord tuleb kohe iseendal ka nutt peale ja tahaks kohe iseennast ka lapse karistamise eest ennast tukistada. Ühesõnaga olen ma oma lapsega tõelises hädas ja vist iseendaga ka. Aidake ma ei tea mida peale hakata.
Eks ikka ütleb vahel närv üles. Koolitajad on siin ülevalpool ja mitmes teises alafoorumis jaganud igasugu nippe ja mõtteid. Püüa lapsele selgitada pigem sõnadega mitte füüsiliselt karistades.
PS! Mina käisin Perekoolis (nüüd laps 3,5), sain endale palju jõudu sealt juurde. Usun, et olen hoopis rahulikum ja oskan olukordi paremini lahendada. Alati ei ole vits väljapääsuks. Minu probleemid olid põhjustatud näiteks sellest, et mul polnud mitte sekunditki iseendale ja ma lõpuks tundsin ennast täiesti ummikusse jooksnuna. Püüdsin kõikidele meelejärgi olla, kuid enda tass oli päris tühi. Lõpuks muutusingi selliseks närvipuntraks, kes iga asja peale käratas. Võta endale aega!!!
