Minu mure seisneb selles,et minu 2.8 aastasest pojast on saanud üks kiuslik väike poiss.2 kuud tagasi alustas ta lasteaiaga tutvumist,nüüdseks on ta seal olemisega harjuńud või harjumas.Aga sellest ajast kui ta hakkas aias käima,on ta väga muutunud.Ta kiusab igal võimalusel oma 2 aastast onutütart kes käib temaga ühes rühmas.Igal hommikul viin ja toon oma poja ja tema onutütre ja tädipoja lasteaiast,ja see kiusamine saab alguse juba varahommikul.Kiusamine ise näeb välja selline:kül ta tõukab väiksemat kui ta mööda läheb,kül ta tutistab teda ja nii edasi.Olen rääkinud ka tema kasvatajatega,ning samasugune on ta ka lasteaias.Peale kiusamise on tal ka sõnakuulamisega tõsiseid probleeme.Olen temaga sellest rääkinud ikka ja jälle,kuid tulemusi pole näha.Ise pooldan laste mitte füüsilist karistamist,aga mõistus on otsas,sest tundub et rääkimine sellele poisile ei mõju.Ning lasteaed ja poisi vanaema tahavad et kasutaksin karistamist.Aga käed kohe ei tõuse seda laksu või vitsa andma.Mida peaksin kül tegema?Sest kaalun juba poisi lasteaiast ära võtmist,kuid see pole ju probleemi lahendamine.
Olete märganud, et Teie poeg on muutunud viimaste kuude jooksul kiuslikuks ja sõnakuulmatuks. Hea meel on lugeda, et te ei pea õigeks selle eest karistamist ning eriti väldite seda tegemast füüsiliselt. Kuidas aga murele leevendust saada?
Täiesti tõenäoline on see, et poja käitumise muutus on seotud lasteaias käima hakkamisega. On see ju üsna suur kohanemine uue olukorraga. Paljudel lastel on see väga raske, et ta ei saa olla enam nii palju emaga koos kui varem, olla tuttavas ja turvalises keskkonnas, st omas kodus ning saada piisavalt tähelepanu on ikka enamasti tema päralt, kui ta seda vajab.
Lasteaias on nii palju korraga teisiti. Ta peab õppima toime tulema teistsuguse korraga, uute hooldajatega, seda et lapsi on palju jne. Kui abi vajab, siis ei pruugi kohe kasvataja käe pärast olla, kui haiget saab või kui uni ei tule, ei pruugi saada piisavalt lohutust, kui emmet igatseb, ei pruugi keegi märgata jne. jne.
Kõik see, mida väikemees päeva jooksul kogeb ja mida vajab või õigemini, millest puudust tunneb tekitab ärevust ja pinget, vahel kurbust, vahel pahameel ja ka hirmu, et on oma murega üksi. Väga sageli valatakse päeval kogunenud pingest tulenevalt oma tunded välja kodustele, olgu selleks siis õde-vend või vanemad. Vahel kasvõi trotsist sellele, kellele ema oma tähelepanu suunab. Seega võib ju tegemist olla ka lihtsalt armukadedusega ja antud juhul on selleks onutütar ja tädipoeg, kellega ta oma ema kasvõi natukene peab jagama.
Muidugi on see kõik ainult oletus vähese info põhjal.
Loomulikult ei pea te rahulikult pealt vaatama, kui ta teisi lapsi kiusab ja lööb. Näiteks võite ju reageerida: mulle ei meeldi kui te tülitsete või kui lööd, siis teine laps saab haiget jne. Seega väljendate, kuidas soovimatu käitumine mõjub, ilma poega ennast süüdistamata.
Selge on see, et lapse kiusliku käitumise taga on tema mure - ta annab teada, et ta on rahulolematu, olukord ei vasta tema vajadustele, millestki on puudus. Seega vajab ta abi ja mõistmist. Oluline on olla tähelepanelik ja saada selgust, mis on see, mille pärast ta ei pruugi end hästi tunda, mida vajab. Riidlemine selle pärast ei mõjugi, et tema mure jääb alles. Kindlasti tuleb kasuks, kui ergutate teda väljendama (aktiivse kuulamise kaudu), kuidas lasteaiapäev möödus, mis oli talle meeldiv, mis ei meeldi ning kindlasti, kuidas ta end seal tunneb. Ja veelkord soovin rõhutada, et karistamine ja moraali lugemine ei leevenda kellegi muret ja pahameelt, see vaid suurendab lapse pingeid, kuna tajub, et teda ei mõisteta ja temaga ei olda rahul.
Vastukaaluks pikale lasteaiapäevale, kus kahtlemata toimub hulk toredaid asju, koosmängimisi ja tegemisi, vajab ta kodus ema-ise lähedust (füüsilist) ja oma elamuste
jagamist (emotsionaalne lähedus). Kui see varem oli justkui iseendast mõistetav ja käepärast, siis nüüd on teisiti ning see ei pruugi olla talle piisav.
Toredaid koosolemisi ja lähedust.
Aitäh,et keegi toetab hea sõnaga.Sest kodus saan ma seda vähe,isegi lapse vanaema ja vanaisa on võtnud poisi suhtes juba tõrjuva hoiaku tema trikkide pärast.Kahjuks peame elama koik koos ning seda veel tükk aega.Aga loodan,et kui olen oma pojale rohkem toeks,saame hakkama.
Eelnevalt kirjutu lühidalt kokkuvõttes: lapse lubamatu käitumisele on parim reageerida mina-keeles, mis peaks sisaldama lubamatu käitumise kirjeldamist, kuidas see käitumine mind häirib ja mina ma tunnen (nt kui sa mind lööd, siis saan haiget). Vahel otsest mõju endale ei ole, nt kui laps lööb kedagi teist, siis sobiks ka nt nii: mulle ei meeldi, et sa teisi lööd, ma ei taha, et sa teistele haiget teed vms. See oleks vaid üks osa kogu probleemist. Palju olulisem on püüda aru saada, mis lapses toimub, mida ta löömise kaudu väljendab ja selleks on vaja last aktiivselt kuulata. Aktiivse kuulamise sisu oleneb palju konkreetsest olukorrast. Näiteks: ma näen, et sa oled pahane .... , sulle ei meeldinud ....., said kurjaks ... vms. (vt ka Suhtlemsioskuste KKK) . Aktiivse kuulamise mõju seisneb selles, et see aitab lapsel verbaliseerida seda, mida ta veel ei oska ja seetõttu lähevadki käiku teiste kiusamised ja agressiivsus. Laps vajab eelkõige seda, et keegi mõistaks, mida tema vajab ja tunneb.
Kui aga on põhjust arvata, et lapsel on raskusi kohenda lasteaiaga või muuda muutustega, olla emast eemal, siis saab last aidata nii, et pakkuda eelkõige seda, mida ta vajab, et end turvaliselt tunda või kohaneda muutustega. Oluline on mõista seda, et kui laps lööb või kiusab, siis pole ta mitte halb laps ja ta tunneb end halvasti. Ta ei ole selles süüdi, et vajab emmet, kindlustunnet või mistahes muud, et end paremini tunda ja seetõttu ei aita tema karistamine.Ta vajab, et keegi mõistaks tema vajadusi ja enesetunnet, looks talle võimalusi end hästi ja turvaliselt tunda. Selline suhtumine peakski olema reageeringu aluseks, et laps saaks löömisest loobuda.
