Tere!
Palju on arutletud füüsilise karistamise poolt ja vastu. Tahtsin tõstatada küsimuse ka siin. Kas füüsiline karistamine (laks, tutistamine) võib olla vahel ikkagi õigustatud? Ma ise olen püüdnud oma lapsi n-ö vitsata kasvatada. Kuid vahel olen ikkagi sellises olukorras, kus sõnad enam ei aita. Kui mitu korda on räägitud ja keelatud ja laps saab jälle hakkama, siis minu arust ei ole teist lahendust kui laks väikemale või vits suuremale. Viimane näide oli see, et tüdrukutele (5a ja 7a) meeldib minu ehetega mängida. Ma andsin selleks ka oma nõusoleku, kuni esimene kaelakett purunes. Siis istusime kolmekesi maha ja rääkisime, et nii ei tohi. Nemad vabandasid ja ütlesid, et see juhtus täitsa kogemata. Nii see selleks korraks jäi. Teisel korral rääkisin veel, pahandasin ja keelasin ehetega mängimise ära. Kolmandal korral avastasin, et tüdrukud olid jälle salaja ehetega mänginud. Rääkimine minu arust ei toimi lihtsalt enam.
Mina arvan samuti, et teatud olukordades on ikka väike laks või vits õige. Kui ikka jutt ei aita! Samuti on vahel ohtlikud olukorrad, kus ei jõua ju rääkida, vaid on vaja kiirelt reageerida. Meil näiteks 2-aastane oleks peaaegu endale triikraua kaela tõmmanud ja andsin talle käe pihta laksu. Hiljem siis seletasin, miks ma nii tegin. Nüüd ta hoiab teadlikult kuumast triikrauast eemale.
Mina olen saanud hakkama sõnadega. Vahel küll on katki läinud leierkasti tunne, et korruta ja korruta, kuid usun siiralt, et sellest on kasu. Esimese lapse sain üsna noorelt ja temaga sai küll vitsahirmu rakendatud, teise 2 lapsega olin juba targem. Laps peab aru saama, miks midagi teha ei tohi, mitte, et kui ma seda teen siis saan naha peale. Jah loomulikult kui laps sirutab käe kuuma triikraua poole, ei asu ma talle seletama, et kullake ole nüüd ettevaatlik, triikraud on kuum, vaid tõmban ta eemale. Minu arust on laks selle kohapeal küll üleliigne.
OK, ma saan aru, et on moes rääkida, et ikka selgita ja selgita ja ole rahulik. Kas tegelikkuses see ikka õnnestub? Kui laps teeb pahandust, siis peab ta ju pärast aru saama, et ta on süüdi. Seni siis õiendan temaga kuni aru saab, kes süüdi on. Mõnikord olen ikka laksu andnud loomulikult. Miks ma peaksin valetama.
Tere!
On tore, et Te selle teema tõstatasite. Tundub, et selle üle on vaieldud aastaid. Erinevates kultuurides, erinevatel ajastutel on laste karistamisse suhtutud erinevalt.
Karistamise tähendus on sundida last alluma teatud reegleid täitma. Reeglid, mis on õiged, mis valed, kehtestavad vanemad oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi. Enamus vanemate eesmärgiks on kasvatada oma lastest kuulekaid, toimetulevaid ja tublisid inimesi.
Kui lapsed sünnivad, on neil kaasas ainult instinktidel põhinevad oskused, mis aitavad kohastuda, et ellu jääda. Kõik oskused tuleb neil täiskasvanute abiga omandada. Iga laps on oma individuaalsusega, kuid ta ei ole halb ega kavatse saada kurjategijaks. Kui see nii juhtub, siis oleme selle meie, täiskasvanud oma kasvatusega või kasvatamatusega kaasa aidanud.
Karistamine on võim. See on täiskasvanute jaoks kiire ja tõhus vahend panna lapsed kuulekalt käituma nii nagu täiskasvanute arvates on õige. Täiskasvanud on lapse jaoks "psühholoogiliselt suuremad". Lapse "psühholoogiline jõud" on väga väike. Ise väiksena olles nad kuuletuvadki vanematele. Neil ei jää muud lihtsalt üle, sest nad ju sõltuvad oma vanematest.
Füüsiline karistamine alandab lapse enesehinnangut ja kujundab alaväärsust ning vähendab riskivalmidust ja pidurdab loovat mõtlemist. Laps omandab teadmise, et ma ei tohi eksida. Kui eksin, siis kaasneb sellega valu, alandus ja pahandus. Valu ja alandus on tunded, mis tuletavad lapsele meelde, et see ja see on keelatud. Tunnetena kinnistuvad need sügavasse mällu, mis hiljem täiskasvanuna hakkavad isiksuse psühholoogilist toimetulekut oluliselt mõjutama.
Kui täiskasvanuna on psühholoogilise tugevuse sisuks võim, siis on tema käes võimalus seda suunata nii nagu ta ise tahab.
Kui last on löödud, siis tegelikult on vanemad ta endast eemale löönud või peksnud ja hilisemad suhted laste ja vanemate vahel on kõike muud kui lähedased ja soojad.
Me võime panna lapse kuuletuma, kuid kuulekusega kaasneb viha, alaväärsustunne, kättemaksu vajadus, madal enesehinnang, enese usaldamatus võtta elus riske, hirm eksida jmt.
Iga vanemlikus rollis toimiva vanema tahe ja unistus oma kasvatada laps iseseisvaks, edukaks ja toimetulevaks. Tuleb aeg, kui meie psühholoogiline jõud on raugemas ja vajame laste abi. Kas nad siis tulevad meie juurde?
Lapse löömisega lööme nendesse ka hingahaavad, mis viivad nad meist kaugemale. Last lüües võime ta hingeliselt puruks lüüa või lukku panna.
On ju vanemate koolituse üks eesmärkidest see, kuidas kasvatada last löömata.
See on võimalik, kui vanemad on jõudnud arusaamisele, et senised kasvatusmeetodid on oma aja ära elanud. On vaja õppida uusi oskusi, mis tuginevad sellele, et lapsed on tähtsad, täiskasvanud on tähtsad ja et oleks koos lastega hea olla.
Kui te last lööte, siis laps hakkab teid kartma. Ja on see oht et ta võib kodust ära joosta. Mõned lapsed võivad sellest valesti arusaada et miks sa teda lõid vms. Ta võib arvata et sa vihkad teda.
Rääkige lapsega rahulikult parem, küll ta mõistab teid. Ärge kasutage lapsepeal vägivalda.
Ja ärge karjuge mitte mingil juhul kui teil paha tuju on lapse peale.
Palun ärge lööge oma lapsi!
Kui kahest korrast rääkimisest ei aita, rääkige kolm, viis kümme või ükskõik mitu korda, rääkige seni, kuni na mõistavad!
Saage aru..Tänu sellele, et minu isa vahel täitsa ilmaasjata sellise kolaka mulle ära annab, et pärast seda valutab nendest kohtadest tükk aega. tänu sellele olen mina hakanud üldse inimesi kartma. Tuleb tänaval mõni minust suurem meessoost inimene vastu..Sorry, aga ma kardan!
Sõbrannad-tuttavad ütlevad küll et mis sa kardat, täiesti tavaline inimene ju..Aga ikkagist..
Niiet palun ärge lööge oma lapsi, te ei tea, millise vaimse kahju te oma lapsele sellega tekitada võite!
Aitäh sulle hea sõber. Sinu isa löömisele ei ole õigustust. Kuid küllap on tal endal suured probleemid, ta ise on õnnetu ja vajaks tõesti abi.
Kui vähegi saad, siis aita iseennast. Mõtlen sinu peale.
minul käsil sama mure, kuid jõudsin järeldusele et vasta näppe anda ei tohi. andsin paar korda ohtlikkus olukorras ehmatusest vasta näppe ja siis seletasin ka miks. kuid 1,8a laps ei saa ju suurte moodi aru et on ohtlik. peale seda hakkas laps ka lööma ja seda kommet oli raske välja saada. nii et rääkida rääkida ja ainult rääkida kuni laps jõuab arusaamiseni. vahel on tõesti tüdimus peal ja on tunne et laks aitab paremini, kuid siis tuleb oma mõistus õnneks koju ja ei anna. nii et pikka kannatust!
Jah, aga löömisele ei saa olla mitte mingit õigustust!
Mõelge sellele, et laps on teist väiksem, ta ei saa ennast kaitsta.
Teie kui suurem ei tea ju ise oma löögi tugevust..
