Mul on 6 aastane poeg. Teab kõiki tähti, veerib sõnad kokku ka ja isegi lause, aga lugeda ei taha. Loeb ära 3 lauset ja tähelepanu on juba mujal. Ei ole siiani üldse sundinud, nüüd mõtlen, et tagumine aeg, et ta kusagile kooli sisse saaks? Kuidas saada ta nii lugema, et soov ise lugeda ei kaoks ja alles jääks huvi raamatute vastu?
Minu arust poistel arenebki huvi lugemise vastu ja ka oskus hiljem. Mul tüdruk istus liikuvaaabitsa ette vabatahtlikult ja kooli minnes luges soravalt. Poiskest ei suutnud millegagi meelitada raamatut kätte võtma. Ühel hetkel aga hakkas huvi tundma. Mina püüdsin lastele lugemise võimalikult huvitavaks teha. Valisime alati koos raamatu. Lugesime ja arutasime, mis piltidel ja mis loos toimub. Selles vanuses ei ole ju lastel suurt püsivust teha midagi mehhaaniliselt. Kui kogu võhm kulub tähtede kokkuveerimisele ja keegi veel üle õla parandab, siis läheb soov ära küll.
Lugema õppimine on sageli tõesti raske töö ja liigse sunniga võib tekitada vastumeelsuse. Mul on hea meel, et olete olnud arvestav ja mõistev lapsevanem ja pole lapsele sunniga liiga teinud. Mida siis teha? Ega ühest ja ainuõiget lahendust polegi. Oluline on tõesti see, mida ütlesite, et säiliks huvi lugemise vastu ja poleks tõrget. Üks võimalus, lugeda ise midagi ette ja jätta mõned laused ( olgu või ainult kolm viimast) lõpust lapsele lugeda. Siis võib paluda abi. Näiteks trükkida suurte tähtedega mõned toiduretseptid või muud ja paluda last appi neid lugema, kui süüa teete. Laps tunneb siis, et on teile kasulik ja seda tahavad kõik. Üldiselt 6 aastased ei suudagi eriti üle 10 minuti vaimset tööd teha. Lugege pigem mitu korda õhtu jooksul ja erinevaid asju, kui üht asja kaua. Mõelge mingeid mänge, kus on vaja lugeda. Laste alias sobib ka. Oluline, et lugemine poleks põhitöö, vaid käiks mingi teise tegevuse juurde. Veel on hea, kui laps saaks lugeda koos teiste pereliikmetega. Kui mingil ajal vanemad loevad, siis laps tunneb, et see on suurte inimeste tegevus ja kui tema ka seda teeb, siis on ta sama suur kui teie. Lapsed tahavad tavaliselt olla vanematega võrdsed ja see soodustab huvi lugemise vastu. Usun, et suudate ise veel mõelda nippe lapse lugemishuvi tõstmiseks.
Nüüd kiitmisest. Kiitke lapse pingutusi, mitte teda ennast. Öelge näiteks midagi sellist:"Mulle tundub,et sa pingutasid täna tõesti kõvasti, sest nii keeruliste sõnade( või pika lause ) kokku lugemine on raske töö. Kui sa homme sama palju pingutad, siis varsti sa loed.. ( ...ise oma lemmikraamatut või ... saad vanaemale lehte ette lugeda või ... sama hästi kui mõni koolis käiv sõber jne). Oluline on näidata lapsele, mida ta võib saavutada, kui samal viisil jätkab.
Minu poeg sai kevadel viieseks. Lugemise ja kirjutamise huvi tuli iseenesest, kui vanemate sõprade eeskujul omale msn-i tegi ja seal olema hakkas. Ei loe soravalt, aga see eest olude sunnil ka kirjatähtedega. Raamatut lugeda ei viitsi, minu jaoks ka arusaadav - on ju palju mõnusam, kui mina talle ette loen. Seda teengi, usun, et ka raamatuhuvi tuleb, kui lugemine lihtsamaks muutunud. Raamatut lugema meelitada saab ainult nii, kui palume, et tule pane issi või emme magama ja loe unejuttu.
Mina arvan, et mitte ükski normaalne laps ei jäta lugemist ära õppimata.
Oma töös puutun kokku selliste juhtumitega, kus veel 16-aastasena teeb laps oma nime kirjutamisel vigu ja pikemaid sõnu, mis koosnevad rohkem kui 7 tähest, ei suudagi kokku lugeda. Aga need on vist erandid (kahjuks tänapäeval küll üsna sagedasti esinev erand). Mul tuleb olla õnnelik, kui ta kirjutab oma nime suure tähega või tema ´´kirjand´´ on pikem kui 3 lauset. Naerab ja ütleb, et mis vahet seal on, kuidas ma kirjutan, küll ma aru saan kui tahan.
Endal on mul 3 last. Vanem poeg oli üllatavalt osav -3 aastaselt luges ta juba telekast filmide all jooksvaid tekste. Noorem poeg õppis ka 2,5-selt tähed ära ja siis tuli paus. Alles 6-aastaselt hakkas uuesti tähtede vastu huvi tundma ning tasapisi ka väiksemaid sõnu lugema. Tema meelitamine ja kiitmine ei aidanud kuidagi. Ütles, et ei taha ja kõik. Ma siis jätsingi ta rahule. Ise mõtlesin küll, et töötan koolis emakeeleõpetajana aga oma last õpetada ei suuda. Nüüd läheb poiss kooli ja lugemise-kirjutamisega on kõik korras. Isegi sulghäälikutel teeb vahet.
Tütar on viiene ja tema loeb ka juba ammu.
Elame Soomes kuid olude sunnil käis minu 5-aastane poeg neli kuud Eestis eralasteaias. Seal meid hoiatati, et kui me tulevikus kavatseme panna lapse Eestisse kooli, siis peaks temaga hakkama hoolikamalt tegelema ja kooliks ette valmistama kuna ta on eesti lastest palju maha jäänud.See oli ka üks põhjustest, miks me Soome tagasi läksime, siin on lastel palju mõnusam olla laps, ei mingit muret, kas laps oskab lugeda ja arvutada, enne kooli minekut muidugi. Pearõhk on sotsiaalsetel oskustel, kudas ta saab hakkama teistega ja enne ei sunnita kedagi kui ta ise ei taha. Minu poeg käib perelasteaias ja 6 aastaselt läheb esikooli. Ka seal ei ole kõige tähtsam lugemise ja arvutamise oskus sest eliitkoole ei ole ja kõik lapsed pääsevad ükskõik kuhu kooli. Mina eestlasest emana olin vahepeal täitsa närvis, et kuidas nii, et minu nupukas aare järsku arengus mahajäänud aga tundub tõesti, et soome ühiskonnas saab laps kasvada ja areneda loomulikult ilma painetta . Nüüd kui poega on hakanud huvitama tähed, on nendega kodus mängu käigus ka tutvust tehtud aga hoidja juures tähti ja numbreid ei õpita üldse, ainult mängitakse, möllatakse ja ollakse hästi palju õues. Hoidja ütles, et ta ei oskagi seda teha kuna ta ei ole saanud vastavat koolitust. Millal küll lõppeb Eestis suhtumine, et laps peab juba imikuna olema edukas, et saada hiljem hakkama.
minu6aastane tüdruk ka ei oska luged tunneb tähti ja veerib selle sõna ka kuidagi kokku kirjutamine tuleb ka kuidagi. Mina teda ei sunni ka. Kui ise tuleb oma raamatu ja vihikuga siis teeme muidu mitte. Eks iga asi tuleb siis kui tulema peab
minu tüdruk hakkas tähtede vastu huvi tundma juba nelja aastaselt ja nüüd on tähed selged ,kergemaid sõnu loeb kokku ka aga tähtede meelespidamisega on vahel probleeme ,kui sõna kokku veerib.Kuidas sellest üle saata ,olen ka kiitnud ja abistanud teda sõna kokku lugemisel ta mul muidu tragi ja õpihimuline
Kui mu tütar kooli läks, luges ta soravalt. Kuid noorem venna pidi lugema hakkama juba viieselt. Sest pikkadel talveõhtutel oli tal kombeks köögis istuda ja pealt vaadata söögitegemist, ning kõik see aeg ta rääkis ja rääkis ja rääkis... Ta oleks mu vist surnuks rääkinud :rolleyes: , kui ma poleks talle mõmmi aabitsat kätte surunud. Järgmistel õhtutel oli tunduvalt vaiksem : õde õppis, venna õppis ja emme kokkas ja aitas parandas venna veerimist. Poja on nüüd kuue aastane ja luges iseseisvalt läbi oma lemmikraamatu " Karlsson katusselt". Ka pesamuna võtab raamatu kätte ja imiteerib lugemist. Sinna ei saa parata, kui kõik suuremad istuvad sageli ninad raamatus, siis ikka väiksematel tekib huvi lugemise vastu. Ja veel! Lasteaias "Buratino" tehti lastevanematele koosolekud, kus räägiti laste aju arengust: kui lapsel ei tule sõnade veerimine välja,siis pange laps roomama. Roomamine pidi ajus lugemiskeskust aktiveerima.
ta mul muidu tragi ja õpihimuline