Möödunud öösel magas meie sel kuul kolmeseks saav poeg meie voodis. Ärkasin ehmatusega sellepeale, et isa vihaga andis lakse magavale poisile, tõmbas ta kratist üles ja karjus, et see voodisepiisimine peab lõppema. Ilma mähkmeta on poiss olnud ööseti pool aastat ja aeg-ajalt ikkagi teeb voodisse- kui see tema enda voodisse tuleb, siis ikka oleme noominud ja meelde tuletand, et pott on voodi ees. Aga ta on oma lasteaiapäevast nii väsinud, et ärka üles, kui pissihäda tuleb. Nüüd on isa veendunud, et karistamisega (nurka, laksu, tõsine riidlemine) saab voodissepissimisest lahti. Vahel poiss teeb la päeval püski, kuigi aasta-poolteist on siiski tubli potilkäija olnud. Ämm juba alla kaheaastast last tutistas püksipissimise eest; aga tema vanakoolikasvatuse kätte olen lapse andnud väga harva. Isaga aga tuleb meil siiski ühele meelele saada. Kuidas mõjutab 3 aastast poissi karistamine, karjumine, ähvardamine püksipissimise korral?
Laps hakkab neel rohkem püksi pissima!!! Ära lase oma mehel, ämmal ja mitte kellegil teisel oma pisikesega niimoodi käituda!!! Vaimsel ja füüsilisel vägivallal, mis iganes ilmingus, ei ole MITTE ÜHTEGI õigustust. Minul on kolmesed kaksikud ja on juhtunud ka vahel voodisse tulema või suures mänguhoos püksi. Olen tähele pannud, et just siis, kui parasjagu mingi elumuutus käsil - see polegi oluline kas hea või halb. Mitte ükski laps ei pissi meelega voodisse - ei tea, kellele meeldiks magada märjas voodis!? Muidugi lisab see ebamugavust ja rohkem koristamist aga pole mõtet närvi minna. Mina panin poistele suure kile lina alla juhuks kui peaks juhtuma äpardus, siis ei riku voodit ära. Ja kui siis tuligi üllatus hommikuks voodisse, ei hakanud riidlema, vaid lasin lapsel ise linad pessu viia ja koristasime KOOS pahanduse. Sellega saavutasin, et laps ei saanud lisastressi (ta ju niigi õnnetu) ja ta nägi kui palju tööd selline voodipissimine pärast kaasa toob. Muidugi peab ise seletama, et näed kui iga hommik lähevad linad pessu ja,või mängimise püksid ka, siis varsti ei jätkugi meil midagi enam voodisse või jalga panna. Ilmad on vihmased ja emme ei saa pesu kiiresti ära kuivatada. Jmt. Meil viimane pissimise aeg oli alles hiljaaegu peale kolimist, praeguseks oleme jälle kuivad ja seda kõike ilma pahandamiseta. Kannatlikust ja armastust on vaja, mitte karistamist ja kisa! See pole niisama jutt, ma ju näen, et nii need asjad toimivad.
Kallis, Piret! Aitäh, et kirjutasid ja ei lepi olukorraga. Kindlasti ei aita lapse karistamine allapissimise vastu. Pigem on paljud allapissimised just seotud stressi ja hirmuga. Nii võibki juhtuda, et hirm isa pahameele ees hoopis soodustab seda. Rääkige oma mehega ja nii, et ta saab aru, et te olete kindel oma otsuses:last ei karistata allapissimise eest! Hoopis paremini mõjub kui igal kuival hommikul tunnustate last selle eest. Mitte ärge kiitke last, et küll sa oled tubli, et alla ei pissinud ( sina sõnum), vaid andke teada, miks see teid rõõmsaks teeb ( mina sõnum). Nt nii "mul on hea meel, et su voodi on kuiv, sest nüüd ma ei pea pesupesemisele aega ja vahendeid kulutama". Lisaks tunnustamisele võiks jälgida, et mida ja palju laps õhtul joob. Mitmed mahlad ja kompotivedlikud (nt pirn) soodustavad uriini teket ja nii võib tõesti öösel voodi märjaks saada. Ka liigne vee ja teede joomine enne magamaminekut võib olla allapissimise põhjuseks. Kui laps on õhtul suur jooja, siis võiks talle öelda, et "kui sa vähem jood, siis on tõenäoliselt hommikul voodi kuiv", mitte, "kui sa nii palju jood, siis pissid alla". Kui tuletan meelde oma lastekasvatamise kogemust, siis võtsin lapse potile enne, kui ise magama läksin. See ei pruugi igale lapsele sobida, aga meie lapse puhul see toimis ja voodi oli hommikuni kuiv. Kui laps juba suuremaks sai, siis seda polnud enam vaja. Kindel on see, et head lapsed kasvavad karistuseta ja neil on suurem enesekindlus ja armastusvõime. Jõudu oma lapse armastusega kasvatamisel ja ümberkaudsete inimeste karistuste eest kaitsmisel. Kerge see ei saa olema, sest nad arvavad, et teevad sellega lapsele head.
