Sept. algul sündis me perre väike venna. " Suur vend" saab järgmine kuu 4 aastaseks. Kui venda ootasime tegime mehega selgeks, et suur peab saama ka edaspidi piisavalt tähelepanu, et mitte end halvasti ega tõrjutuna tunda.Oleme püüdnud ja mitte vähe. Aga...Meie armsast pojast on saanud tõeline kiuslik jonnipunn kodus ja kasvatajate murelaps lasteaias. Lasteaias talle väga meeldis, aga nüüd igapäev üks õnnetus teise otsa, kasvatajad kaebavad, et ta on kohe kõigi vastu kuri. Teeb lastele haiget, tõukab ja lööb.Kasvatajatele haugub vastu.Täna lõunajal lasteaeda minnes sain kuulda, et ta oli oma sõbral tooliga pea katki löönud. Olen täitsa ahastuses, kuidas teda karistada, et ta saaks aru, et nii ei tehta.Püüame temaga rääkida ja arutada, aga ta ei saa aru- üritab juttu mujale viia või teeb nalja vms. Ta on täiesti süüdimatu ja ei saa aru, et midagi üldse valesti tegi. Mida ma peaksin tegema?
Ma saan aru, et tal on tähelepanu vajadus suurenenud, aga kas see teeb lapse nii kurjaks? Ta elus on viimasel ajal palju muutusi. Uus rühm( lapsed samad, aga kasvatajad uued) uus kodu, uus venna. kuidas aidata ühel 4aastasel kohaneda uute olukordadega.Kindlasti on paljud pered samade muredega olnud, jagage kogemusi kuidas peaksin käituma?
Selles vanuses lapsel on oma tunnete mõistmine ja nende kontrollimine päris keeruline. Tal on endalgi raske aru saada, miks ta nii tegi ja seda ei ole mõtet temalt küsida.
Teie kirjast selgub, et lapse elus on olnud palju muutusi, mis võivad tema hinges segadust tekitada. Segadus võib aga väga tihti jonnakuse ja agressiivsusena väljenduda. Karistamine sellisel juhul ei aita, vaid teeb asja hullemaks.
Kirjast ei selgu paraku, kuidas Te lapsega rääkida olete proovinud. Küll aga soovitaks kõigepealt talle tema tundeid tagasi peegeldada ehk siis talle lihtsalt pakkuda erinevaid tundeid, mis tal olla võivad. Nii saaks laps ise paremini aru, mis temas toimub. Nagu juba ütlesin võib vihatunde taga olla segadus, üksildus, hirm vm negatiivne tunne. Näiteks võiks öelda "sa tunned, et oled segaduses", "sa tahad rohkem minu kallisid", "sa tahad rohkem minu tähelepanu" jm. Kui poiss jutu naljaks keerab, siis võiks ka selle talle välja öelda "Mulle tundub, et sa ei taha sellest rääkida, sest see on paha teema" või "Sa kardad, et ma hakkan pahandama ja ei taha sellest rääkida". Küllap Te vanemana selles olukorras ise tunnete, mis lapsel sel hetkel hinges on. Kuulamine aitab lapsel pingeid maha võtta annab märku, et Te teda mõistate.
Kuid kuulamisest ainult ei piisa. Kuidagi peab ju talle selgeks tegema, et löömine on halb. Abi ei ole pikast jutust, kuidas nii ei tehta, kuidas see pole viisakas jne. Laps on veel liiga väike, et seda tõeliselt mõista. Pigem öelge " Emme kurb kui lööd", "Ma ei oska midagi peale hakata, kui sa teisi lööd või jonnid, ma olen kurb". Ehk siis väljendage oma tundeid. Laps tahab Teile meeldida ja see on tema käitumise üks eesmärke. Vahel aga lapsed ei tea enam kuidas meeldida või on neil nii paha olla, et hakkavad jonnima ja lööma. Teie selged sõnumid sellest, mis teile poisi KÄITUMISE juures ei meeldi ja mis meeldib võib aidata olukorda lahendada. Kuid kunagi ei maksa anda hinnanguid lapse enda kohta ("Oled halb laps" jm), vaid ikka ainult käitumiste kohta.
Kuid varuda tuleb kannatust. Muutustega kohanemine võtabki kaua aega. Enda rahulik meel ja siiras eneseväljendus (ehk siis mina-sõnumid) on aluseks ka sellele, et laps saab rutem muutustest üle.
Lisaks soovitaksin lugeda paari raamatut:
S.E. Gottlieb "Õrn iga" (3-4-aastaste arengust, sh ka kohanemisest)
TH. Gordon"Tark lapsevanem" (siin juttu kuulamisest ja mina-sõnumitest)
