Tydruk on kuuene. Ostsin talle peale pikka lunimist jalgratta. Nüüd vedeleb see igal pool, küll keset õe vihma käes, küll ristijalus ukse ees. Tahan, et ta õpiks hoolitsema oma asjade eest. Ütlemine ei aita mitte üks raas. Võtsin tal isegi paariks päevaks ratta ära! Esimesel päeval pani õhtul ilusti ära, nüüd ikka samamoodi vedeleb jumal teab kus.
Tuttav tunne. Elame ridaelamus ja meil on 4 last terve maja peale. Vahel ei saa autoga maja juurdegi sõita, sest kõigide träni (rattad, rulad, mänguautod, lepatriinutiivad jne) on parkimise alal. Arusaadav, et lapsed mängivad ja seal kus mäng, seal ka asjad. See mind ei häirigi. Probleem tekib aga kui nad jätavad asjad ööseks laokile ja siis mõni asi õhtu varjus ära jalutab teadmata suunas. SIis suur hädakisa lahti ja nõutakse uut. Mulle tundub, et tänapäeval on lastel arusaam asjade väärtusest kahanenud. Kui midagi läheb katki, siis ostetakse uus jne. Püüan oma lastele samamoodi õpetada oma asjade eest hoolitsemist ja siiani on see õnnestunud. Juba väiksest peale vastutas iga üks oma asjade eest. Nii õpib kõige paremini. Kui oma lohakuse tõttu, midagi läheb katki, kaduma, siis uue ostmisega ei rutta. Väga mõjusad on meil ka kokkulepped, sealjuures on oluline, et nende täitmist alati kontrollitakse.
Saan aru, et selline asjadega ümberkäimine lapse poolt on lapsevanemale vastuvõetamatu. Oled sa ju sinna alla pannud oma raha ja ei tahaks küll teistkordselt sama kulutust teha.
Tuuli kirjeldatud juhtumi puhul, jalgratta ära võtmine lapselt võib tõesti mõneks ajaks panna lapse hoolsamalt suhtuma oma rattasse, kuid seda enamasti lühikeseks ajaks. Üldiselt karistamine, hirmutamine, jõuga asja ära võtmine lapselt jne pikemas perspektiivis ei toimi. Te saavutate muutuse lapse käitumises lühikeseks ajaks. Nii juhtus see ka Tuuli loos, et lapsel jätkus tahtmist oma ratas korralikult õhtul ära panna, vaid üheks õhtuks.
Proovida tasub alati lapsega rääkida ja väljendada oma siirast muret (või nördimust, sõltub, mida te tunnete) - näiteks nii...
"Ma olen mures, kui sa jätad oma ratta õhtul hoovi, sest keegi võib selle sealt ära võtta. Siis peaksime hakkama jälle raha koguma, et uut ratast osta."
või
" Kui su jalgratas on jäetud risti ukse ette, siis kardan, et võin selle otsa komistada ja kukkuda ning haiget saada".
Selline konkreetne olukorra kirjeldamine, mis ei tunduks lapsele süüdistav, vaid kirjeldaks seda, mida te oma silmaga näete, mõjub lapsele kindlasti tõhusamalt. Lisaks on kindlasti oluline välja öelda see tunne, mida te selles olukorras tunnete ning lisada kahju, mis võib teile juhtuda, kui see olukord ei muutu (kui laps endiselt ei pane ratast õhtul tuppa jne).
Varuge kannatust, sest ühest korrast ilusti öeldud sõnumist ei pruugi kohe muutust toimuda. Vahest tuleb seda juttu korrata, enne kui see lapsele niiöelda kohale jõuab ja ta oma rattasse hoolsamalt suhtuma hakkab.
Kui me aga soovime muuta lapse suhtumist üleüldisemalt isklikesse asjadesse, siis on kõige tõhusam siiski teha seda andes ise postiivset eeskuju. Eeskuju on nakkav !
!