Väike venna sündis meie perre kui vanem laps oli 1a ja 6 kuune.Peal oli korralik jonniiga. Lugesime raamatutest ja internetist kuidas peaks käituma nüüd selle suurema lapsega. Saime nii palju tarkust, et...Kokkuvõtteks, tuli pöörata väga palju tähelepanu sellele suuremale,e t ta ei tunneks ennast tõrjutuna, leida aega temaga kahekesi olemiseks; et säiliks tema vana päevarutiin jne. Tegimegi seda kõike, sest pisem andis selleks ka head võimalust. Nüüd kui pisikene on samuti üle aasta vana on olukord katastroofiline! See pisem nõuab kogu aeg, lakkamatult tegutsemist, ei saa kempsu kah temata minna. On agressiivne ja kõva jonnimees. Tundub nagu nõuaks seda osa, millest äkki temal siiski imikuna puudu jäi?! Suurem poiss ei oska samuti enam seisukohta võtta. Kogu aeg pöörati ju temale tähelepanu, nüüd üritavad vanemad end kahelapse vahet jagada. Kummalegi lapsele see ei meeldi. Oleme meelitanud neid mõlemaid ühisesse tegevusse, aga sellest ei tule samuti suurt asja. Kipuvad teineteisele haiget tegema. Käib suur armukadetsemine ja teise ületrumpamine.
Miks räägitakse kogu aeg sellest kuidas seda vanemat laste hellitada kui perre sünnib uus laps, aga kuskil pole ka poole sõnaga, mida teha väiksema lapsega, et ka tema end tõrjutuna ei tunneks? Meil nüüd siis tulemus käes ja peame sellest kuidagi välja siplema. Teistele soovitus: pöörake ikka mõlemale võrdselt tähelepanu alates uue tita majja tulekust, muidu hiljem ei pruugi suur vend teda omaks võtta. Suuremale tuleks ikka kohe selgitada, et nüüd on väiksem kah majas ja peame ka temaga arvestama, siis äkki ei tule aasta hiljem neid kibedaid vilju noppida.
Hakatuseks soovin Teie mõlemale Karlssoni kombel: "Rahu, ainult rahu," sest seda läheb Teil hädasti vaja. Selline olukord võib kergesti ennastki närvi ajada. Mida enam pinges on vanemad, seda võimatumalt käituvad aga lapsed.
Teie kirjast jääb kõlama, justkui pingutanuks Te vanema pojaga tegelemisega üle ja jätnud mitmed "ei"-d ja piirid seadmata. Ning pisipoja justkui õppinuks selle aastaga, et olles hea ja rahulik laps jääb ta kuidagi kõrvale ning vanemate tähelepanu pälvimiseks peaks olema nõudlikum ja rahulolematum.
Mind huvitaks siiski, mis ajast on noorema poja käitumnine selliseks muutunud? Ning milliseid muudatusi sellesse ajajärku on veel mahtunud? Võimalik, et on muidki tegureid (nt. isal uus töö ja pikemad päevad, ema seetõttu rohkem üksi kõigi koduste koormatega; haige vanaema, kelle pärast mure või ei jää vanematel enam üldse teineteise jaoks aega vms.), mis loovad pingefooni, millele lapsed reageerivad.
Perekooli oskustest vajaksite antud olukorras:
kõiki mina-teateid eneseväljendamiseks;
aktiivset kuulamist ja tunnete peegeldamist olukorras, kus laps kurdab millegi üle;
probleemolukordade lahendamist mõlemad võidavad meetodil, s.t. nii enda kui kummagi lapse vajadusi rahuldavate lahenduste leidmist, seda koostöös lastega;
lastevaheliste konfliktide vahendamist.
Kuna Te juba raamatutarkust olete kõvasti ammendanud, olete ehk kokku puutunud ka Th. Gordoni raamatuga "Tark lapsevanem", kust kõik sellekohase leiate. Kõige kasulikum oleks muidugi praktiliste oskuste harjutamine lastevanemate kursusel, sest lapse tunnetest ja vajadustest saab kõige paremini aru, kui on võimalik olukordi tema rollist kogeda.
Aga sellegipoolest pean esmatähtsaks, et Teie ja mehe kummagi isiklik "tass" oleks täis, s.t. et Te oma vajadused oleks rahuldatud. Selles vanuses lapsi saab juba ka hoidja või vanaemaga jätta. Lastele sellekohased kindlasõnalised mina-teated ning teada anda, millal tagasi tulete. Kui laps reageerib teatele vastupanuga, siis tema tunnete peegeldamine: "Sulle ei meeldi, et me ära läheme. See teeb sind kurvaks ja pahuraks."
Tähtis on, et Te mehega saaksite ka kahekesi aega veeta, sest just vanemate rahulolust oma paarisuhtega tuleb lastesse kindlus- ja turvatunne.
Samuti on oluline, et lisaks ühistegevustele (milleks ei peaks meelitama, vaid ikka selgeid teateid andma, kuhu lähete, mida teete ja siis laps saaks valida, kas ta lööb kaasa. Ja kui ta ei taha liituda, saate last aktiivselt kuulata,mida siis tema sel ajal teha tahaks) saaks kumbki laps kummagi vanemaga ainult omavahel aega veeta. Laps vajab seda iseenda kindlustunde kujunemisel ning samuti suhte jaoks kummagi vanemaga.
Lisaks Gordoni raamatule võiksite tuge leida raamatust "Lapsed küsivad piire, vanemad seavad piire", mille autorit kahjuks peast ei mäleta.
Teil on kaks vahvat poissi, keda te armastate. Ja Teie ise ning Teie vajadused on samavõrd olulised kui nende omad. Kui teie arvestate enadaga, õpivad ka nemad teistega arvestama. Jõudu, kannatlikkust ja armastust, ka enda suhtes!
Pisike muutus selliseks 11 kuuselt. Siis diagnoositi tal peale 6 kuud kestnud ägedaid hingamisteede haigusi hoopiski refluks ja ta hakkas ravimeid saama, mis tema olukorda kergendavad. Muutus hoobilt elavamaks, vähem virilamaks, aga..... saabus ka see jonnimine ja sabas käimine.
Ühest otsast saabus kergenus, aga teisest muutust olukord raskemaks.
