|
Rõõmus
Külaline
|
|
Postitatud 07.06.2012 kell 10:01
|
Minugi laps on oma olemuselt sünnist saati olnud üsna tundliku närvisüsteemiga, kellel pisimgi ärritus, kustsub esile tugeva reaktsiooni. Millalgi läks asi minu jaoks väljakannatamatuks, sest ma ei suutnud ega osanud enam oma lapsega toime tulla. Pidev vingumine, virisemine, karjumine-kriiskamine ajasid mu ikka pehmelt öeldes hulluks. Kuidagi sattusin siia lehele ja hakkasin teiste muredele kaasa elama. Ostsin endale erinevad siin soovitatud kasvatusalased raamatud ja hakkasin probleemiga tegelema. Praegu oskan oma lapsega toime tulla, sest ma kuulan teda ja annan märku, et tema soove on vähemalt kuulda võetud. Seda nn jonni tuleb võrreldes varasemaga ikka väga vähe ette, sest enamasti on lapse "jonni" taga mingi probleem, millega ta toime ei tule ega isegi endale teadvustada oska. Meie suhe on muutunud palju paremaks ja rõõmsamaks ning ma loodan, et see jääb püsima. Ning kui ma ei teagi, kuidas käituda, tean seda, et kusagil kindlasti on lahendus. Nüüd uue lapse ootuses proovin juba varakult keskenduda kahe väikelapse kasvatamise iseärasustele, et ära hoida vanema lapse tõrjutuse tunnet, armukadedust, vms.
Väga suured tänud teile!
|
|
