Minu poeg on seitsmene, eluaeg magamisega raskusi olnud, et teda rahulikuks saada ja magama. Mõni aeg tagasi läks asi päris hulluks -- ütlesime talle, et kui ta ei ole väsinud, siis ta võib oma voodis lugeda vms. Aga selle asemel ta tõuseb üles ja hakkab ringi hulkuma, ronib aknalauale, jne, ja tuleb elutuppa meid segama - nagu meelega hakkab meid ärritama jne. Vahel jõuab alles hirmus hilja magama ja siis on hirmus pahur. paar nädalat tagasi tagasi sain nii vihaseks, et karjusin ta peale ja virutasin tema toa ukse nii kõvasti kinni, et link tuli küljest! ja siis tundsin end nii kohutavlt halvasti....Küll me oleme teda karistanud, nt mänguasju ära võtnud ja telekavaatamist kärpinud jne. Mitte miski ei muutu!
Sattusin sellest rääkima ühe tuttavaga, kes on teilt kunagi oma muredega abi saanud ja tema rääkis natuke Gordoni meetoditest ja seda kja et kui last ei kuula, siis ei saagi teada, kas tal on äkki päriselt mingi siiras põhjus et ta ei saa magada. Et ma ei tohiks arvata, et ta teeb seda meelega. Ja siis et ma püüaks temaga rääkida ja teda aktiivselt kuulata. Et kui kuulata, siis saame teada, kui last midagi vaevab, ja samal ajal ka on meie suhe temaga parem. Nonii ma siis proovisin. Rääkisime õjtul, et miks ta ei saa magada. Tema ütles, et ta arvab, et see on kole igav. Mina ütlesin, et mina vahel ei saa magada kui ma olen mures. Panin ta voodisse ja läksin ära. Mõne aja pärast leidsin ta jälle elutoast. Kui ma ta tagasi voodisse viisin, siis ta ütles, et ta ei taha magada, sest ta kardab, et me võime ära surra. Tema sõbra väike vend oli mõnda aega tagasi tududes surnud ja ta kartis, et mis juhtuks kui meiega see peaks nii minema!! Nii et siis me rääkisime, pikalt kuidas ja miks sellised asjad võivad juhtuda!
Aga aitäh, see vaateviis aitas mul lapsest aru saada! Mu tuttav soovitas oma lugu siia kirja panna, nii et sellepärast nii tegingi Aitäh veelkord!
Suur tänu ka teile, et jagasite oma kogemust. Hea meel on lugeda, et leidsite viisi, mis aitas pojal oma murest rääkida. Lastel (ja mitte ainult lastel) on tõepoolest vahel keeruline öelda, mis neid vaevab või teatud viisil käituma paneb. Kui laps teab vanemate keeldu, teab, mis neid pahandab, kuid teeb ikka, siis on neil ilmselgelt midagi, mis vaevab ja on veelgi tugevam (nt hirm kaotada teid või surra ise magama jäädes), kui kartus saada pahandada või karistada. See miski võib olla väga sügaval peidus (teadvustamata) ja enamasti laps ei tea, mis see on või ei saa aru iseendast, ei oska seda sõnadesse panna. Tore, et saite aktiivse kuulamisega aidata pojal oma murest rääkida. Teie lugu kinnitab veelkord, et lapse käitumise järgi on ebaõiglane hinnata neid „pahaks lapseks“, vaid tuleks mõista, et lapse käitumine räägib lapse enesetundest, tema vajadustet ning vanemad on need, kelle mõistmist nad eelkõige vajavad. Soovin teile toredaid koosolemisi, aktiivset kuulamist ja sooje suhteid!
Aitäh veelkord!