Tere! Pöördun Teie poole murega, mis on juba mitu kuud kestnud ja lõppu ei paista. Laps protesteerib praktiliselt kõige vastu - toit (on väga valiv ja tahab tihti nö eritoitu, näiteks ei meeldi talle liha kastmes või keedukartulid, praetud nn munakollane (selle palub vanemal lihtsalt eemaldada), riidesse panek (praeguste ilmadega tahab minna õue nii, et T-särgi peale läheks jope (seda ka hommikul kl 7-8 vahepeal, kui kooli läheb). Alguses protestis laps ainult kodus, nüüdseks on see jõudnud ka kooli (ei meeldi, kui peab natuke pingutama, näit. kirjutama täislause või kui on 5 rida jutu koostamiseks antud, tahaks ta piirduda ainult kahe reaga. Kui vanem/vanemad või õpetaja paluvad näiteks neli rida kirjutada, kostub: "Aga miks ma pean?". Niisamuti on lugemispäeviku täitmise või plakati koostamisega (teha võimalikult vähe ja võimalikult vähese vaevaga). On jäänud mulje, et ta protestib lihtsalt protestimise pärast. Laps käib 2. klassis ja kannab ka prille (kui ma näen, et prillid on mustad, palun tal need puhtaks teha, ütleb ta, et pole tarvis, ta näeb küll, samas on näha, et prillid on nii seest kui väljast mustad. Samuti on protest riiete vahetamisega (näha on, et kooli T-särgil on plekid, aga talle ei meeldi seda vahetada, väites, et need plekid pole nii suured, et vahetada, samas on laps selle särgiga juba mitu päeva käinud. Niisamuti on lood sokkide, aluspesu vahetamise ja enda pesemisega (palume enda alakeha ja kaela üle päeva pesta, sokkide vahetus on iga päev ja aluspesu üle päeva). Ma leian, et seda pole ülemäära tihti ja soe vesi on dušist olemas. Olen väsinud igapäevasest selgitusest/kemplusest/võitlusest. Ka autos nõuab laps oma muusikat (näit. eile power hits raadiot). Kui ütlesin, et hästi, selle 20 min autosõidu ajal kuulame seda jaama, aga kui nüüd tuleb siit muusika, mis Sulle ei meeldi, siis me ei kruti jälle uue jaama peale, vaid kuulame seda ja tagasi tulles valib ema jaama. Lapse arvates on eesti k laulud nõmedad... Olen proovinud nii hea (selgitanud, et ma tõesti ei tea enam, kuidas temaga käituda ja ma tahaksin tema ettepanekuid ja arvamusi selles osas (oleme proovinud ka koos sõnastada reegleid ja kokkuleppeid, kuid need ei toimi; kogemus on selline, et millalgi muutuvad need tema jaoks nõmedaks ja kui ta neid täita ei suuda, on taas trots) kui kurjaga (puutetundliku telefoni (saab samal ajal tagasi oma klahvidega tlf), arvuti ja televiisori keeld, sünnipäevadele või muudele üritustele mitte minek. Enamikel juhtudel laps ärritub ja räägib valjult ning vihastades teatab, et me oleme maailma halvimad vanemad ja ta ei soovi meie laps olla. Mulle tundub see manipuleerimisena, sest on küsimused: "miks te olete nii halvad vanemad ja ei luba mulle seda, teist ja kolmandat" (näit. Padjaklubi vaadata), ka segab laps demonstratiivselt vahele ja nõuab pidevalt jäägitut tähelepanu. Kui tema jaoks pole arvutit, televiisorit, telefoni ja sõpru, on nö kriis. Et ise legodega mängida või lugeda või lihtsalt oma toas mänge avastada või ristsõnu lahendada, seda ta ei taha, see olevat tema meelest igav. Oleme proovinud konfliktide järgselt rahulikult, talle jäägitult keskendudes rääkida, kuid ta vastab, et ta ei oska midagi öelda ja lihtsalt ei räägi. Psühholoogi juurde ei tuleks ta samuti, oleme seda proovinud. Ka kooli arenguvestlusele ta ei tulnud (olin üksinda koos klassijuhatajaga). Peres on ema ja isa ja vanem õde. Mingeid sündmusi (kolimine, kellegi surm/sünd, haigus) ei tea olevat, mis võiksid olla lapsele mõju avaldanud. Ka on tal palju sõpru (pigem on ta liidri rollis, kui tagaplaanil olija) ja siiani käitumine koolis eeskujulik olnud, aga näen ka juba seal ohu märke (näit. käib mõnes huviringis siis, kui tema tahab (olgugi, et ringid on ta endale ise valinud) ja kipub üsna kergelt loobuma (ta on proovinud akrobaatikat, jalgpalli, malet, nn tarkurite klubi - kõik see on pooleli jäänud). Praeguseks käib ta teist aastat džuudos, kuid aeg-ajalt tahab ka sealt ära tulla, olgugi, et on üksjagu medaleid saanud ja vanemad käivad ka võimaluse korral võistlusi vaatamas. Sama lugu oli laulmisega (lapsel on hea hääl ja sai ka muusika eriklassi sisse, kuid teades tema üsna nõrka pingetaluvust ja labiilsust, ei pannud teda linna muusika eriklassi, vaid laps käib koolis väikses maakoolis.
Mida me abikaasaga oleme valesti teinud? Kus võiks olla probleem? Kuidas seda lahendada? Kuidas saavutada lapse suhtes autoriteet ilma võimu/hirmu ja karistuseta? Niimoodi jätkata enam ei suuda/ei taha. Suhe lapsega on katki, aga kuidas seda parandada, minu mõistus enam ei võta. Kärisema hakkas see ca aasta tagasi juba, enne oli vaid kodus probleem, nüüd on ka õpetaja seda märganud. Aitäh läbi lugemise eest!
Mure oma 9-aastase poja ja teievaheliste halbade suhete pärast on tõsine. Suured muutused lapse käitumises on toimunud paari viimase kuu jooksul ning on kodust laienenud ka kooli.
Kuna kinnitate, et kodune olukord on stabiilne, toimunud pole ei suuri, ega negatiivseid muutusi/sündmusi- ja ometi on teie lapse käitumine kirja põhjal hiljuti drastiliselt muutunud... võib oletada, et teie laps on jõudnud eelpuberteeti.
Murdeiga algab tänapäeval aina varem ning eelpuberteet algabki keskmiselt 9nda eluaasta paiku, algklassides.
On leitud, et et eriti poiste jaoks on keeruline selles vanuses (9-12) suhe emaga. Ühelt poolt tunnetab poiss vajadust helluse, hoolitsuse järele, teisalt kardab, põlgab seda väga. Põhjus selles, et poisid peavad nö emast lahti ütlema, see on nende identiteedi saavutamisel oluline. Seetõttu pöörduvad pojad isade (sooline ja rolliline samastumine) ja muidugi sõprade poole. Murdeealine poiss solvab ema, käitub ebakohaselt, ei luba end kallistada jne. Psühhoanalüütiline teooria seletab poiste erilist kiindumust vägivallafilmidesse/ arvutimängudesse mõistega "võitlus lohega" - ja see on võitlus emaga. Õpetajat samastatakse emaga ja seetõttu kantakse halb suhtumine ja käitumine ka neile üle. Eriti just hoolitsevatele ja emalikele naisõpetajatele.
Murdeealist last iseloomustab kriitiline hoiak vanemate vastu, sagenevad tülid ja riiud. Laps kompab vabaduse ja lubatavuse piire.
Ennekõike on oluline säilitada (taastada?) oma lapsega hea suhe ja kontakt. Karistustega ja hirmuga ei saavuta te oma lapsel püsivaid ja soovitud muutusi käitumises. Pigem on need ajutised ja tulemuseks on hoopis emotsionaalne kaugenemine.
Kui suhe on soe, on võimalik ka ebakohaselt käituva lapsega rääkida, teda mõjutada. Pean silmas minakeeles enesekehtestamist. Kirjeldage pojale hinnanguvabalt tema ebakohast käitumist, sealt edasi tuleb oma vajadustest rääkida, - mida tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab. Nimetage ka oma emotsioon, mida tunnete. Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta!
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles teisele inimesele (lapsele) teada andnud, mis teid häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta.
Isegi sellisel moel, minakeeles rääkides, võib teie jutt lapses tugevaid tundeid tekitada- seega on nüüd aeg kuulata lapse mõtteid/tundeid/seisukohti selle teemaga seoses. (vaadake lähemalt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) Ärge hakake ta juttu tühistama, end õigustama, last süüdistama- lihtsalt kuulake, mida ta räägib ja sõnastage kuuldu talle tagasi. Nii aitate tal "tunnetemerest" välja tulla ning laps mõistab, et ka tema soovid/vajadused on vanema jaoks tähtsad. Alles siis, kui te mõlemad olete saanud rahulikult rääkida ja olete teineteist ka mõistnud- on aeg hakata probleemile lahendust otsima. "Mõtleme koos, kuidas teha nii, et mina tunnen end hästi ja ka sina jääd rahule!".
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Samuti soovitan teil pöörduda individuaalsele nõustamisele psühholoogi juurde. Koos saate arutada kujunenud olukorda ja plaanida võimalikke edasisi samme.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Olen proovinud nii hea (selgitanud, et ma tõesti ei tea enam, kuidas temaga käituda ja ma tahaksin tema ettepanekuid ja arvamusi selles osas (oleme proovinud ka koos sõnastada reegleid ja kokkuleppeid, kuid need ei toimi; kogemus on selline, et millalgi muutuvad need tema jaoks nõmedaks ja kui ta neid täita ei suuda, on taas trots) kui kurjaga (puutetundliku telefoni (saab samal ajal tagasi oma klahvidega tlf), arvuti ja televiisori keeld, sünnipäevadele või muudele üritustele mitte minek. Enamikel juhtudel laps ärritub ja räägib valjult ning vihastades teatab, et me oleme maailma halvimad vanemad ja ta ei soovi meie laps olla. Mulle tundub see manipuleerimisena, sest on küsimused: "miks te olete nii halvad vanemad ja ei luba mulle seda, teist ja kolmandat" (näit. Padjaklubi vaadata), ka segab laps demonstratiivselt vahele ja nõuab pidevalt jäägitut tähelepanu. Kui tema jaoks pole arvutit, televiisorit, telefoni ja sõpru, on nö kriis. Et ise legodega mängida või lugeda või lihtsalt oma toas mänge avastada või ristsõnu lahendada, seda ta ei taha, see olevat tema meelest igav. Oleme proovinud konfliktide järgselt rahulikult, talle jäägitult keskendudes rääkida, kuid ta vastab, et ta ei oska midagi öelda ja lihtsalt ei räägi. Psühholoogi juurde ei tuleks ta samuti, oleme seda proovinud. Ka kooli arenguvestlusele ta ei tulnud (olin üksinda koos klassijuhatajaga). Peres on ema ja isa ja vanem õde. Mingeid sündmusi (kolimine, kellegi surm/sünd, haigus) ei tea olevat, mis võiksid olla lapsele mõju avaldanud. Ka on tal palju sõpru (pigem on ta liidri rollis, kui tagaplaanil olija) ja siiani käitumine koolis eeskujulik olnud, aga näen ka juba seal ohu märke (näit. käib mõnes huviringis siis, kui tema tahab (olgugi, et ringid on ta endale ise valinud) ja kipub üsna kergelt loobuma (ta on proovinud akrobaatikat, jalgpalli, malet, nn tarkurite klubi - kõik see on pooleli jäänud). Praeguseks käib ta teist aastat džuudos, kuid aeg-ajalt tahab ka sealt ära tulla, olgugi, et on üksjagu medaleid saanud ja vanemad käivad ka võimaluse korral võistlusi vaatamas. Sama lugu oli laulmisega (lapsel on hea hääl ja sai ka muusika eriklassi sisse, kuid teades tema üsna nõrka pingetaluvust ja labiilsust, ei pannud teda linna muusika eriklassi, vaid laps käib koolis väikses maakoolis.