|
Ema
Külaline
|
|
Postitatud 10.04.2012 kell 10:43
|
Tahtsin teiega jagada oma lugu.
Minu 5-aastane poeg on üks igavene vingupill ja memmekas...või vähemalt nii ma tundsin. Olen enda hinnangul muidu keskmisest lastekesksem ja olen lapsi kasvatanud hoolivuse, mitte riidlemise või alandamise või karistustega -- aga on teatud asjad, mis minu jaoks alati punaseks rätikuks on olnud, ja nende hulgas on esikohal olnud virisemine ja vingumine. Lisaks on mul olnud sageli piinlik poja öiste kisamiste pärast, kui oleme nt käinud vanavanemate juures ja ööseks jäänud.
Häbi nii vanavanemate kui teiste sugulaste ees, et kuis meil ikka selline kisakõri kasvab, oli ka üks viimaseid piiskasid minu karikas. Täpsemalt sai viimaseks piisaks see, kui avastasin, et hoian kesk ööd lapse suul kätt ja sisistan talle kõrva: "Ole ometi vait!!!!!" Põletav häbi sugulaste ees muutus põletavaks häbiks lapse ees. Ja ühe siin foorumis soovitatud raamatu mõjul on muutunud nii minu kui poja elu.
Olen vist lugenud läbi suurema osa kasvatuskirjandusest, mis vähegi lapsesõbralikumana tundub. Searsid, Gordon, Piepersid, Juul, jne jne. Aga probleemid jäid. Nüüd aga attusin Aletha Solteri otsa -- ja see on olnud vastus minu probleemidele ja seda seetõttu, et tegeleb MINU probleemiga. Minu suurim probleem ei olnud tegelikult minu lapse probleem. Gordon vist on ka sellest kirjutanud. Minu suurim probleem minu suhtes lapsega oli virisemine, muuga sain enamvähem hakkama. Aga raamat nutust ja jonnidest oli seega raamat, mida mul oli vaja, et ma oma suhtumist oskaksin muuta probleemi, mis osutus üldse mitte probleem olema. Oleme nüüd juba umbes kuu suhtunud jonni ja nuttu kui vajadusse, ja nagu nõiaväel on see vähenenud -- ja isegi kui jonn lahti, ei tunne ma enam, et vererõhk ja viha kerkivad. Kui sugulatel on probleem, siis olgu. Ehk jätan raamatu neilegi kuhugi lugemiseks 
Aga moraal sellest on minu jaoks vähemalt üks: probleemi allikas on sageli vanem, kes mingit lapse käitumist vääriti hindab või valesti mõistab - mitte laps. Ka laps võib olla muidugi probleemiks, aga vanema kohus on enda suhtumist esmalt analüüsida. Nii vähemalt mulle selle õppetunni valguses tundub.
Ja sellega seoses mõtlesin ka, et äkki tasuks teil foorumisse teha üks lisarida edulugudest. Sest paljusid muresid lugedes tekib tahtmine teada, kas probleem ikka lahenes. Äkki oleks sellest kasu ja julgustust?
Tänades hea nõu eest
Ema
|
|
|
Sama ema
Külaline
|
|
Postitatud 03.06.2012 kell 10:58
|
Tahtsin lisada paar asja oma mitu kuud tagasi kirjutatud jutule. Esiteks, aitäh, et mu üleskutse peale sellise rubriigi tegitegi! Nii tore, ja tore, et siia ka kirjutatakse.
Teiseks juhtus hjiluti samasugune olukord, nagu kirjeldasin viimati siia kirjutades: olime vanavanemate juures ja poiss hakkas öösel nutma. Seekord oli minu käitumine risti vastupidine eelnevale. Võtsin ta kaissu, lasin tal nutta ja kui ta oli natuke pisaraid valanud ja nuuksunud, rahunes ta täiesti maha - eelmine kord, kui see juhtus, läks kisa aina suuremaks ja suuremaks, mina vihasemaks ja vihasemaks. Seekord kallistas ta mind pärast nutmise lõppu ja lasi mul tagasi teise tuppa minna. Kogu see koshmaar ja suhete katkiminek, mida eelmine kord tundsin jäi täiesti ära. Headusest tuleb hea, lahkusest lahkus. Jonnimise eest karistamine tekitab mõlemas inimeses sellise sõlme, mis ainult kõvemini kinni tõmbub. Jonnimine kaisus olles aga laseb sõlme lõdvemaks, kuni pisarad selle inimesest välja uhuvad. See oli minu tunne, kui lapsel täpselt samades oludes lasin oma tundeid väljendada j kohe ka tulemusi nägin. Alati kindlasti nii lihtne ei ole, aga see kord oli hästi ilmne.
Kolmandaks on tore näha, et sellest lähenemisest ka avalikult rääkima on hakatud - lugesin äsja Eesti Päevalehte (1. juunist),, kus räägitakse just sellest Solteri raamatust.
Aitäh veelkord ja tore on ka see, et ma ei tunne enam vajadust kelleltki kogu aeg abi ja nõu otsida, vaid oskan seda ise oma sõpradele ja tuttavatele, kes lastega hädas, jagada.
Ema.
|
|
