Mul selline mure.Olude sunnil pean minema tööle tagasi.Laps on 2 aastat ja 2 kuud vana poiss.Poeg on sünnist saati väga minu küljes kinni.Emme on kõige tähtsam talle.Nüüd tuleb mul hirm lausa peale ja paanika,et kuda tema sellesse suhtub,et emmet ei ole nüüd 15 päeval kuus ja seda 12 tundi päevas.Laps jääb küll koju kuna hetkel ei ole talle lasteaias kohta.Issi jääb nüüd koduseks aga temaga pole ta harjunud terve päeva koos olema.Ei ole ta kunagi minust nii kaua eemal olnud.Võibolla olen ise rumal ja paanitsen valede asjade pärast.Kuidas teha seda lapsele vähem traumeerivaks.Ja hirm on mul ka lasteaiaga.Kuna ta on väga arg ja kardab kõiki ja võõrastab ikka veel (endal on mul lasteaiaga väga halvad mälestused).
Ette tänades
Siret
Mure lapse kohenemise pärast uue olukorraga on paljudele tuttav ja õigustatud. Nii ka teil, ja seda enam, oma poega teades, et ta ei lepi teistega ilma teieta. Õnneks ei pea teie poeg harjuma võõra keskkonnaga ja inimestega, vaid saab jääda koju isaga, kuid ometi on teil põhjust ärevuseks.
Ühest küljest tulebki arvestada, et 2-aastased on sageli väga emme küljes kinni ja see käib nende arenguliste vajaduste juurde. Kui ta praeguses vanuses oleks ükskõikne teie lahkumiste suhtes, võiks koguni arvata, et teie suhetes ei ole piisavalt arenenud kiindumussuhet. Teisest küljest on ikkagi ju vaja ümber harjuda teie tööle minekuga. Lapse kohanemisele tuleb kasuks, kui ta saab enne teie tööle minekut järjes enam aega isaga olemisteks. Nii kolmekesi, kui isa tegeleb aktiivsemalt lapsega ja teie olete ka läheduses olemas, kui ka isaga kahekesi. Enne, kui teie lähete terveks päevaks ära, oleks hea, kui laps saab piisavalt turvalise kogemuse ja seda kasvõi mõneks tunniks korraga.
Olete ilmselt teadlik, et teie enda rahutus võib tuleneda halbadest mälestustest. Kas oleksite valmis uskuma, et teie kogemus on teie oma ja see ei tähenda, et see kordub teie lapsega? Nii võib ju ollagi kõige keerulisem just teis endas toimuv ning sel juhul on üsna suur võimalus see kanda üle oma lapsele – ka tema võtab üle teie ärevuse. Mida saaksite teha, et teie enda valmisolek lapses veidi eemalduda oleks suurem? Näiteks kas olete valmis uskuma, et te olete hea ema ka siis, kui tööle lähete ja ei saa olla enam nii palju lapsega koos. Kas teie enda elu võib olla seotud ka teiste oluliste rollide ja ülesannetega peale emaks olemise? Või olete mingil põhjusel liialt soetud vaid lapsega. Kas teie suhted mehega on piisavalt lähedased ja toetavad või on teie paarisuhe jäänud lapse sünniga tahaplaanile? Lihtsalt mõelge nende teemade üle ka siis, kui teil ei ole neile üheseid vastuseid. Mõte on selles, et teadvustaksite seda, et teie ja teie laps on kaks eraldiseisvat olendit, omaette isikust ja te võite olla lähedased ka siis, kui te ei ole enam vaid lapse päralt või kui laps suudab tunda end hästi ka isa või kellegi teisega.
