Olen 23 aastane. Käin koolis ja sain hiljuti ka oma erialaga seonduvale tööle. Kuid minu enesekindlus on null. Ma olen vaikne/endassetõmbunud, tunnen et kõik teised on targemad, oskavad rohkem, teavad rohkem- mina jällegi mitte midagi. Kõik suhtlevad omavahel, lobisevad- mina aga ei oska mitte millestki rääkida, tunnen, et kedagi ei huvita ja kui kõikidel minust juba selline mulje jäänud on (vaikne, tagasihoidlik jne) siis ei taha seda järsku muutma ka hakata, kuna see tundub kuidagi sunniviisiline olevat. Mõtlen pidevalt oma lauseid läbi, enne kui neid üldse välja ütlen, kui ütlen.. ja see kõik tundub kuidagi sunnitud ja ebameeldiv/kohmakas. Olen üritanud olla rõõmsameelsem, seltsivam. Kui hakkangi millestki pikemalt rääkima, hakkan kohe punastama ja tunnen kuidas nägu, kõrvad punaseks lähevad ja siis tahaksin maa alla vajuda ja tunnen ennast veel hullemini ning mõtlen, et ei oleks pidanud üldse midagi rääkima. See mõjutab minu elu väga palju. Tunnen end pidevalt kehvasti. Nooremas eas sellega probleeme ei olnud, mul oli palju sõpru, kunagi ei olnud igav ja alati oli, kellega rääkida. Pärast põhikooli kolisin teise linna, sõbrad jäid maha. Keskkoolis tekkisid 2 head sõbrannat, kes nüüd on samuti mujale kolinud ja hetkel pole ühtegi sellist inimest, kellega muresid jagada või niisama lobiseda. Enesekindlus on väga madal ja tunnen, et ei tule oma ülesannetega toime ning ei saa hakkama. Ei oska midagi ette võtta, et oma suhtlusoskust ja enesekindust parandada, et tunneksin ennast positiivsena ja huvitava inimesena.
Tunnete end oma uues töökohas ebakindlalt, kahtlete oma erialastes oskustes ning kuna olete olemuselt tagasihoidlikum, läheb suhtlemine kolleegidega vaevaliselt ja nõuab teilt suurt pingutust.
Iga uue olukorraga, muutusega harjumine võtabki oma aja. Mõni inimene kohaneb kergemini, teisel läheb selleks enam aega ja energiat. Kohanemine tööeluga, selle nõudmistega, keskkonnaga, oma rolliga, kolleegidega, - on kindlasti teile tõsiseks väljakutseks. Andke endale lihtsalt aega, et selle kõigega harjuda!
Kirjutate, et tunnete end ebakindlana teiste inimestega suheldes. Enesekindlus on osa iga inimese mina-pildist ja see ei ole midagi sellist, et -ühel-on-aga -teisel-ei-ole. Enesekindlust saab arendada ja kui tunnete, et see teema ka teid puudutab, võib alljärgnev info olla toeks.
Rob Yeung kirjeldab oma raamatus “Enesekindlus. Kunst saada seda, mida sa tahad.” (Tänapäev 2010), kuidas kasvatada oma enesekindlust.
Järgnevalt mõned võimalused - näiteks aitavad enesekindlust ergutada suutlikkust kinnitavad mõtted ehk positiivne enesesisendus. Kirjutage paberile sellised, mis teile antud hetkel kõige olulisemad on ja korrake neid regulaarselt (“Kõik läheb hästi, ma suudan seda!” ; “Jään endale kindlaks!” ; “Ma olen seda varem teinud ja võin uuesti teha!”; “Ma saan hakkama kõigega, millele keskendun!”). Pange paber positiivsete enesesisendustega nähtavale kohale, kasvõi voodi kõrvale lauale, vannituppa peegli kohale jne., et nad oleksid pidevalt silma ees ja suunaksid teid neid kordama.
Teiseks- olge enda parim sõber. Kui märkate oma peas ennast vähendavaid/halvustavaid mõtteid ("Jälle ütlesin midagi valesti!..."), siis kujutlege, mida ütleksite selles situatsioonis oma heale sõbrale. Kindlasti ei oleks te oma sõbra vastu nii karm, kui iseenda vastu praegu oma mõtetes.
Kolmandaks- arendage optimismitunnet. Kirjutage igal õhtul üles 3 asja, mille eest tänulik olete (nt. päeva jooksul toimunud sündmused, enda iseloomujooned, suhted vms., mis teile rõõmu teevad). Lisaks märkige nende asjade juurde -miks see juhtus ehk kuidas te aitasite seda positiivset enda elus esile kutsuda.
Neljandaks- leidke üles oma jõuallikad ja kasutage neid. Jõuallikateks võivad olla positiivsed sõbrad, kes te meeleolu aitavad tõsta (näiteks võite taasluua kontakti oma heade sõpradega keskkooliajast); spordi tegemine; looduses viibimine; hea muusika kuulamine vms. Looge endale võimalusi meelepärasteks tegevusteks, sellega annate endale sõnumi, et hoolite oma heaolust ja õnnest.
Kui vajate kedagi, kellele saaksite oma murest pikemalt ja põhjalikumalt rääkida, ning keda võiksite usaldada, siis soovitan pöörduda psühholoogi, nõustaja vastuvõtule.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
