Olen hetkel jõudnud enda jaoks igatpidi keerukasse olukorda, võidelnud nagu jaksan, püüdnud optimismi ja rõõmsameelsust säilitada, jne jne aga hetkel jooksevad emotsioonid asjadest üha rohkem üle ja paistab, et jaburad hirmud hakkavad lõplikult mu tööelu, uute tööde otsingut ja seega ka igapäevast toimetulekut selgelt uputama.
Kolm aastat tagasi kaotas mu mees oma ettevõtte ja pere ühised säästud takkapihta. Kaotas siis ka meeleolu ja hakkas lõplikult jooma. Tõsi, väike alkoholiprobleem on tal olnud alati, uskumatul kombel süvenes see tõsiseks headel aegadel, siis kui ettevõttel vägagi hästi läks ja ka kodus kõik suurepäraselt sujus. Oktoobriks oli näha, et firma hävib; detsembris teatas mees, et läheb maale, ema juurde, metsa tegema ja nii. Läkski. Jättes minu koos lapse ja pangalaenuga. Kaks kuud vajusin oma tollase üsna madala palga juures võlgadesse, veebruarist sain lõpuks sellisele tööle, mis võimaldas eluga hakkama saada ja vahepeal võetud laenud ära maksta. Mees jäigi põhikohaga maale ema juurde, käies aeg-ajalt linnas puhkamas. Rahaline tugi ulatus umbes viiendikuni sellest, mida igapäevaselt hädapärast vaja. Mina aga ootasin ja lootsin - et ehk kõik veel muutub... Pakkusin vahepeal masendushetkedel siiski ka lahkuminemist - et siis meie lapsega tema peale enam ei looda, tal pole mingeid kohustusi "pere" ees ja elud lähevad edasi. Mees ei tahtnud lõplikult lahutada, ei taha siiani.
Eelmisel kevadel astusin puhtkogemata ühele karmile ülemusele kõvasti konnasilmale; oli näha, et nüüd on minu päevad selles ettevõttes varem või hiljem loetud. Aprillis helistasin mehele ja palusin - tule tagasi, tule linna tööle, või võtame koos midagi ette, enne sügist saan nagunii töölt lahti ja siis läheb koduga keerulisks - mul oli tähtajaline leping ja vaikselt anti märku, et pikendamist ei tule.
Mees kuulas ja arvas, et nojah, siis läheb keeruliseks. Andis nõu, kuidas enda eest võidelda, lubas, et mõtleb, mida ette saaks võtta - ja nii jäigi.
Sügisel sain tööst lahti. Suvekuud läksid nagu unes - käisin tööl lihtsalt istumas, tegin ära kõige hädavajalikumad asjad, ootasin "päästvat" meest ja vajusin vaikselt mingisse sohu. Pole kunagi arvutimänge mänginud aga siis eriti muud teha ei tahtnudki. Laps oli ainus, kelle pärast vähemalt igapäevatoimetused ette võtsin ja peale tööd apaatiast välja rabelesin.
Sügisest sain õnneks töötukassast toetust - selles mõttes on tähtajalised lepingud head. Suutsin korterit ja last napilt aga siiski ülal pidada, läksin erialasele koolitusele, püüdsin kosuda ja uut tööd leida. Aga midagi oli juhtunud - kogu minu tööks ja eluks vajalik enesekindlus on kuhugi kadunud. Olen alati olnud hea korraldaja, väljamõtleja ja eestvedaja, pole olnud probleemi saalitäie rahva ees vajadusel esineda või tööreise korraldada ja gruppe võõras linnas juhtida. Igasugune konfliktivaba probleemilahendus koos kiire situatsioonianalüüsi ja konkreetsete otsustega ning tulemusliku tegutsemisega on alati olnud minu tugev külg - ja nüüd on mul paaniline hirm isegi e-kirjade ees. Et issand hoidku, mis jamad sealt jälle tulevad. Ma ei julge e-kirju lahti võtta ka siis, kui tean kindlalt, et seal ei saa olla mingit probleemi - sest olukorrad on kontrolli all ja tõenäoliselt keegi lihtsalt tahab mingeid pisiasju täpsustada või aitäh öelda. No ei julge! Ma ei julge ka telefonile vastata - ja see süveneb. Alguses kartsin vastata, kui nägin võõrast numbrit - mina, kes ma olen alustanud klienditeenindajana, korraldanud hiljem aastaid erinevaid üle-eestilisi ja rahvusvahelisi ettevõtmisi, kelle leib ongi olnud võõrastega suhtlemine. Nüüd kardan paaniliselt vastata ka tuttavatele numbritele. Et äkki inimesed kuidagi pettuvad minus? Et äkki on jälle mingid jamad ? Et äkki..? Peamiselt just see põhjendamatu äkki...
Mees on kolmandat aastat töötu, pole suutnud oma madalseisust välja tulla. Igakord kui ta linna tuleb - praegu kord kuus ja nüüd juba pool aastat ilma rahata, kogu raha, mida mina näen tal olevat kulub autoremondiks ja teadagi milleks - istub paar päeva köögis ja joob. Probleemidest (või tulevikust või millest iganes mis peret ja meie edasist tulevikku puudutab) rääkima soostub minuga vaid siis, kui on juba teatud koguse alkoholi joonud. Aga mina olen väsinud. Täiega. Ja pettunud - ei olnud siis meie pikad kooseluaastad tema jaoks väärt seda, et kui asjad ootamatult hapraks lähevad, pingutama hakata. Lahku minna - päriseks - ta ka ei taha... Tuleb tagasi ka siis kui võtmed ära võtan...
Tulemus on karm. Ühelt poolt on mul praegu veel kaks kuud võimalik saada töötukassast toetust ja justkui rahulikult tööd otsida. Sellele summale pean veidi juurde laenama, siis saan hoida alles korteri ja telefoni ning tagasihoidlikult ka süüa. Teisalt, kuna mul jäi ülikool pooleli - eriala oli nagunii ka üsna pehmeke - ja seega puudub minu võimetele ja kogemustele vastavale tööle kandideerimiseks hädavajalik eeltingimus ehk kõrgharidusdiplom, siis 90% tõenäosusega ei saa ma enam tööle, mille eest makstav tasu võimaldaks ülal pidada kallist korterit ja last tükkis tema hobidega. Endale pole ma juba üle aasta mitte ühtki uut asja ostnud, juuksurist ja hambaarstist võin unistada
Mees käis vahepeal jälle külas. Rääkisime asjadest - ikka kerge alkoholi toel, arutasime kokku-lahku teemat. No ei tahaks ta lõplikult ära minna ja ka mina tahaksin tegelikult - piinlik küll! - oma meest tagasi... Samas pikutas ta linnas kolm päeva lihtsalt teleka ees.. Ja see ajas mu ülemõistuse maruvihaseks. Meil on absoluutne rahakriis, töökohti sellisele kuldsete kätega töömehele nagu tema on turul praegu massiliselt - erinevalt naistele pakutavatest - ja ta lihtsalt ei liiguta ennast.
Muidugi tõusis tüli - mina tekitasin. Õnneks oli laps maal, ei pidanud pealt nägema. Samal ajal oli mul vaja lõpetada üks, hetkel ainus ja seega ülioluline lepinguline töö... Lõpuks läks nii, et karjusin mis ma karjusin diivanil lesiva mehe peale, kodurahu huvides neelasin lõpuks oma viha ja nördimuse alla, loobusin igasugustest pretensioonidest, vabandasin mehe ees jne jne. Läksin siis teise tuppa, sulgesin ukse ja... nutsin terve õhtu. Oma otsustusvõimetuse ja saamatuse üle. Ja et mees on ilmselt lootusetu alkohoolik ja et pereelu on ilmselt ikkagi metsas. Ja ilmselt pean meie kenast ja ammugi armsaks saanud kodust loobuma. Jne. jne...
Kirjatöö, mille teatud osa pidin tähtajaks tegema, eeldas aga selget pead ja loomingulist lähenemist. Kust neid enam võtta? Niisiis - hävisin täiega. Järgmisel hommikul sõitis mees ära, mina suutsin ennast kokku võtta, töölõigu lõpetada ja ära saata. Üle tõeliselt pika aja tekkis mul nüüd aga tõepoolest tõsine probleem - minu objektiivselt võttes täiesti põhjendamatu ja ettehoiatamatu viivitus tekitas terve halva ahelreaktsiooni teiste sama tööga seotud inimeste plaanides... Ausaltöeldes ei mäletagi, millal mul oleks oma töös selline tõsine probleem tegelikult tekkinud. Aastatagune jama polnud ju tingitud sugugi mitte tööülesannete lohakast täitmisest, vaid hoopis muudest mängudest, millesse ma kogemata reegleid teadmata sattusin.
Täna istun siis jälle arvuti taga ja ei julge e-kirju lahti võtta. Surfan hoopis netis ja otsin tasuta võimalusi psühholoogi juurde pääsemieks. Samas on mul hetkel hoopis karjuvalt vaja seesama tähtajaline töö lõpetada - esmaspäevaks. Siis saab ka töövõtuleping läbi ja peaksin minema töötukassasse ennast uuesti arvele võtma. Ja ma ei taha teha ja ma ei julge irjutada - äkki ikka teen halvasti.. No tegelikult ei tee, ma tean, see on täiesti minu endistele võimaetel avstav töö.. Aga ikkagi on paanikaosakond töös ja ma ei suuda seda kuidagi tasalülitada.
Mul on praegu superhea ülemus - ja ma olen ikkagi kogu temaga töötamise aja ehk pool aastat kartnud tema kirju. Samuti kõigi teiste omi. Ja telefonikõnesid.... Ja kardan praegugi. Hommikul palusin lapsel kirjad mulle ette lugeda - loomulikult polnud seal enam midagi halba aga hirm nende avamise ees tundub täiesti ületamatu.
Ja minna järgmisel nädalal töötukassasse - no ma ei julge! Lihtsalt. Tunnen ennast tohutult alaväärsena, saamatu ja toimetulematuna. Annan aru, et minu hirmud on täiesti põhjendamatud ja irratsionaalsed - aga see ei loe! Ma lihtsalt kardan! Meeletult. Süda hakkab kloppima ja maos keerama kui uut e-kirja näen tulemas või mõtlen, et pean mingeid asju ajama hakkama.
Saan aru, et üsna suur osa minu praegusest paanikast on kinni ilmselt hoopis purunevas peresuhtes ja hirmust kodust loobumise ees. Aga konkreetsel ajahetkel vajan hädasti mingit väikest ja töötavat nõksu paanilise e-kirja ja telefonihirmu ületamise jaoks - sest nende hirmudega toimetulemata hävin oma lepinguga, jään ilma kogu niigi napist sissetulekust ja kukun lihtsalt koos lapsega nüüd juba suht koheselt üleveere sotsiaalselt toimetulematute hulka. Ja mis siis saab, sellest ei taha mõeldagi. Tundub, et mind alati rasketel hetkedel aidanud ratsionaalne analüüs ja oskus probleeme otsustavalt lahendada on lihtsalt jäädavalt kuhugi kadunud...
Saan aru, et olete püüdnud viimased aastad kogu hingest päästa oma pereelu. Mehel tekkisid rahalised raskused ja tööalane kriis ning olete üritanud pere eest hoolitsemisega üksi toime tulla. See on olnud loomulikult keeruline aeg nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt. Kirjast jääb mulje, et mees ei ole võidelnud uute võimaluste eest ning hoopis ema juurde ära läinud ning alkoholist lohutust otsinud. Iga täiskasvanud teeb omad valikud ise ja keegi ei saa kõrvalt paraku midagi muuta, kui inimene ise seda ei soovi.
On loomulik, et te olete lootnud, et kõik veel muutub ja jaksate ära oodata aja, kui mees tuleb tagasi ja hakkab uuesti pere eest hoolitsema. See, et te ei suuda täita enam ülesandeid, mis on olnud varem teie jaoks lihtsad ja loomulikud, näitab, et teie jõuvarud hakkavad lihtsalt otsa saama. Nii nagu iga taim vajab viljade valmimiseks, et tema kasvutingimused oleksid täidetud, vajab ka inimene, et tema põhivajadused oleksid rahuldatud. Te olete pikka aega elanud oma vajaduste pealt kokkuhoides ja lootnud, et sellest on kasu ja ühel päeval saab mees jälle jalad alla ja suudab oma rolli peres tagasi võtta. Paistab, et olete jõudnud küsimuste ette – „kaua veel?“ ja „kuidas edasi?“.
Keha on meil tihti väga tark. Te ütlete, et töö tegemise asemel surfate hoopis netis ja otsite tasuta võimalusi psühholoogi juurde pääsemiseks. Tunnete küll ise, et teil on karjuv vajadus teatud tööd ära lõpetada, kuid paistab, et mingi osa teist teab, et teil on ka karjuv vajadus hakata enda vajaduste eest hoolitsema. Jah, loomulikult on ka pere säilimine teie vajadus olnud, kuid paraku nõuab see kahe inimese panustamist ja pühendumist. Paarisuhte hoidmine ja toitmine on kahe inimese töö, kuid paistab, et teie mees on oma valiku (teadliku või alateadliku) teinud. Te jääte oma lapsele lapsevanemateks elu lõpuni ja seetõttu ka teineteise südametesse. Paarisuhtes on aga vaja tasakaalu ja teatud mõttes võrdset panustamist. Seega soovitan teil vaadata, kas teie paarisuhtes toimib veel midagi või elate ainult lootusest. Loomulikult on kurb lõpetada suhet inimesega, kes on olnud teile oluline ja kellega on olnud plaan elada koos hoopis pikemalt.
Te küsite väikest töötavat nõksu paanilise e-kirja ja telefonihirmu ületamise jaoks ja saate isegi aru, et põhjuseks on tegelikult hirm puruneva peresuhte ja kodust loobumise ees. Palju erinevaid nõuandeid ja ideid võite leida Edmund J. Bourne raamatust „Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat“. Selles raamatus on häid ideid nii väiksemate kui ka tõsisemate ärevuste jaoks. Raamat on küll väga mahuks, kuid võite lugeda just neid peatükke, mis teile huvi pakuvad. Kindlasti on üks võimalus õppida füüsiliselt pingeid maandama ja oma keha rahustama – rahulik kõhuhingamine näiteks. Teiseks võimaluseks on õppida märkama oma mõtteid ja siis need teadlikult nö ümber kirjutada. Meie mõtted tekitavad kehas pingeid ja kehas olev pinge hoiab omakorda ka mõtted pingul. Seega kuidagi tuleb sellest nõiaringist välja astuda. Rõhutan veel, et üheks oluliseks sammuks on enda vajaduste (ka emotsionaalsete) eest teadlikult hoolitsema hakkamine.
Soovitan teil otsida üles kõik võimalused, kust toetust ja abi saada. Saan kirjast aru, et kardate tuttavate telefonikõnesid, kuna ei taha neile pettumust valmistada. Palun otsige mõnigi tuttav, kellele saate oma muredest rääkida ja paluda tuge – emotsionaalset või mingit konkreetset teenet. Igal inimesel on elus perioode, kus ta annab teistele ja seda te olete vist pikalt teinud. Kuid suur oskus on ka vastu võtta. Ka teie laps väärib seda, et otsiksite endale tuge, et siis ühel hetkel jälle ise hakkama saada. Aitäh, et siia kirjutasite ja loodan, et leiate ka mõne psühholoogi, kelle juurde minna. Ka enda tühjaks rääkimine aitab pingeid vähendada ja uusi ideid ning lahendusi leida. Ühel hetkel võiks olla abi ka pereterapeudi juurde minekust, et oma suhte osas rohkem selgust saada. Soovin teile jõudu, et leiaksite enda ümber inimesi, kes teile hetkel jõudu annaksid ja aitaksid teil sellest madalseisust jälle välja tulla. Sain kirjast aru, et teil on võimeid, oskusi ja teadmisi, et hästi toime tulla, kuid hetkel vajate lihtsalt emotsionaalset tuge, et olulised otsused oma elus teha, et enda ja oma lapse eest hoolitseda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
