Mida peale hakata passiiv-agressivsete käitumismustritega ülemusega?
Selline küsimus ongi. Tegemist on noore naisterahvaga. Tal on kombeks igati vältida konflikte, isegi kui situatsioon nõuaks kehtestamist (nt äripartneritega suhtlemisel jne). Minuga suhtlemisel kasutab ta selliseid taktikaid, nagu vihjamine, pidevalt oma raske töise olukorra üle kurtmine (kuid peaaegu kunagi ei palu otse abi). Kui talt küsida siiralt tema olukorra, enesetunde või käekäigu kohta, siis isegi kui on silmnähtav, et ta tunneb ennast halvasti, ütleb ta virila naeratuse saatel, et saab hakkama.
Lisaks sellele võtab ta tihtipeale minu tehtud töö eest n-ö au endale (nt suurematel koosolekutel). Seejuures ei ole need olukorrad nii mustvalged, et tunnen, et mul oleks nii tugevat argumenti, et end kehtestada. Ühelt poolt ongi see tema roll, kanda ette meie edusammudest jne (meid on ettevõttes vaid paar inimest), teisalt on tema kõnelemisviis ja vihjed ning see, kuidas ta seda esitab, selline, mis mind häirib. Kui ta räägib praktilistest saavutustest, kasutab ta kõneviisi, mis viitab, et tegu on TEMA saavutustega. Kui juttu tuleb minust, siis kuulen ma sõna "tubli" tihti, aga samas on see kontekstis selline, et mõjub patroniseerivalt ja isegi alandavalt. Ma ei taha olla kutsikas, kellele pead patsutatakse ja öeldakse, et ta on "tubli". (Fui, kui vastik sõna)
Vahel ma ei saagi aru, kas ta on oma (ka muus osas) manipuleerivast käitumisest teadlik ja mängibki mõnuga ning eesmärgipäraselt oma mänge, või ei oska ta tõesti oma emotsioonide ja ülesannete ja kõige muuga toime tulla ning need käitumisviisid lihtsalt tulevadki sellest, et see on tema viis asjadega hakkama saada ja ta teisiti ei oska.
Igasuguseid nüansse on muidugi veel miljon, aga see on asja üks külg.
Olen loomulikult üritanud olukordades, kus võimalik, ennast kehtestada ning võimalusel lihtsalt tema käitumist ignoreerida, et mitte - khmm - toita tema entusiasmi niiviisi käituda. Kuid tunnen, et see olukord rusub mind ning tekib aina rohkem allasurutud rahulolematust ja ärritumist.
Kas oskate soovitada, kuidas olukorda lahendada või ennast paremini tunda?
Tegemist on teemaga, millel on kaks tihedasti omavahel läbipõimunud külge - kuidas suhelda ülemusega ehk kuidas teda mõjutada/muuta ning kuidas tunda ennast paremini ehk mida endaga on võimalik ette võtta.
Kõigepealt sellest, kuidas sellise inimesega tulemuslikult suhelda. Tundub, et olete juba päris palju püüdnud teha, et olukorraga toime tulla (enesekehtestamine, ignoreerimine, siira huvi ülesnäitamine tema käekäigu kohta), kuid erilisi muutusi ei ole märganud. See, kas ta käitub nõndamoodi teadlikult või mitte on muutuste tekkimisel olulise tähtsusega. Kui tegemist on teadliku manipuleerijaga, siis on abi pigem vastu manipuleerimisest, ignoreerimisest jt. sarnastest võtetest. Tihti on siiski tegemist pigem sügavale juurdunud ja automaatseks muutunud käitumismustriga. Sellisel juhul on abiks teatavad mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine, kuid muutused ei teki koheselt, vaid alles mõninga aja pärast. Kui on jälle olukord, kus tunnete end häirituna ja teate selgelt mis ning miks teid häirib, siis andke sellest talle mina-vormis teada. Nt. "Kui sa koosolekul meie edusammudest rääkisid ja ütlesid minu kohta, et olen tubli olnud, siis tundsin end nagu kiita saanud koer. Mina ei saanud aru ja ilmselt siis ka teised, mida ja kuidas ma hästi olen teinud. Konkreetne tagasiside on minu jaoks väga oluline, siis tean, millele ka edaspidi rõhku panna."
Olukordades, kus ülemus kurdab või vihjab tasub rakendada aktiivset kuulamist, et välja selgitada tema tegelikud vajadused. Võib-olla ei anna ta ka endale sellest selgelt aru. Nt. "Ma saan aru, et sul on hetkel väga palju tööd. Tähendab see seda, et sulle kuluks pisut abi ära?" Kui panete sõnadesst selle, mis teie arust tema sõnade taga peitub, siis on lootust kuhugi ka välja jõuda. Osadel inimestel on vaja mõningast "soojendust" enne kui nad on valmis tunnistama, et nende tegelikele vajadustele saadi pihta. St. oluline on siirus, hääletoon jne. Ning ikkagi võib neid peegeldusi edu saata alles viiendal või enamalgi korral.
Pisut ka teema teisest küljest ehk kuidas tunda ennast paremini. Teada on, et meil ei ole võimalik muuta teist inimest, küll aga iseennast ning muutus ühes osapoolest tekitab teatud muutuse ka teises.
Kui taas on olukord, mis sind ärritab, siis tõmba nö. käsipidurit ja pane tähele, millised mõtted sul läbi pea jooksevad. Need mõtted on väga kiired ja reeglina ei pruugi sa neid ise üldse teadvustadagi. Nt. "Mina pean jälle aru saama, mis sul vaja on." Kirjuta need üles (muidu on õhtuks meelest läinud kui on ehk aega rahulikumalt asja üle mõelda). Seejärel saad rahulikul hetkel hakata iseennast küsitlema: miks see mind häirib? mida see minu kohta räägib? millest mina puudust tunnen? Miks küsimust on kasulik endale 5 kuni 7 korda järjest esitada, siis on lootust asja tuumani jõuda. Kui jõuad välja selleni, mis on tegelikult sulle oluline ja miks see sind tegelikult häirib, siis on võimalik mõelda edasi, mida ette võtta. Võib-olla on võimalik sinu vajadusi rahuldada hoopis ilma ülemuseta.
Lihtsaid lahendusi ei ole, kuid seepärast elu põnev ongi, et katsetada on võimalik erinevaid asju.
