Kuidas saada hakkama töökeskkonnas, kus suures avatud kontoris on koos väga mitmete ettevõtete esindajad ning on probleeme n-ö distsipliiniga - mingi hulk inimesi jätab (vaatamata listis esitatud ja suusõnalistele märkustele) enda ja oma külaliste nõud pesemata ja kööki laiali, koosolekuruumide broneerimisel ei arvestata alati teistega (nt sõidetakse teiste koosolekuaegadele sisse, ei borneerita ruumi jne) jm pudi-padi väikseid, kuid pikapeale ebameeldivaid asju.
Tere!
Sellised algul pisiprobleemina tunduvad asjad muudavad töökeskkonna tõepoolest pikapeale ebameeldivaks. Ja kahjuks ei reageeri paljud töötajad listi teadetele ega tee märkamagi näiteks köögi seinale jäetud suurt kirja "Palun pese oma nõud ise". Kiputakse mõtlema "ahh, küll ma pärast pesen", kuid siis ikkagi ununeb. Paraku on ka neid, kes lihtsalt ei võta vastutust ja arvavad, et kui keegi ei näe, siis võib asjad laokile jätta.
Kirjutate, et on tehtud ka suuliseid märkusi. Kuna Te ei täpsusta, kuidas täpsemalt seda tehtud on, siis toon siinkohal mõned olulised punktid välja. Võib olla olete neid juba ka proovinud. Kui jah, siis saab edasi mõelda, et mida teha.
Niisiis:
Kui on vähegi teada, kes need peamised segaduste korraldajad on, siis on tõhusam neile märkus teha nelja-silma vestluse käigus, aga mitte emailiga või koosolekul. Mõni inimene lihtsalt ei võta muidu vastutust. Vestlus ei pea olema pikk. Vahel piisab paarist lausest.
Märkus vormis "Nõud tuleb ära koristada" või "Ruum tuleb broneerida" jm umbmäärased ütlemised ei ole väga tõhusad, sest nad ei ole isiklikud.
Isiklikum sõnum, mis ei mõju solvavalt, küll aga konkreetselt, on mina-sõnum, mis koosneb kolmest osast:
1. teise inimese KÄITUMINE, mis mind häirib;
2. selle käitumise MÕJU MINULE (mitte kolleegidele);
3. minu tunded (ärritus, pahameel jm). Tunnete osa võib ka ära jätta, kuid kaks esimest osa peavad olema.
Näiteks: "Kui sinu koosolek kestab üle kokkulepitud aja, siis on mul oma kolleegide ees piinlik, et pean laskma neil oodata. See häirib mind väga."
Või "Kui sa jätad nõud pesemata, siis mul ei ole oma saabuvate külaliste jaoks ühtegi puhast tassi võtta ning ma raiskan enda ja külaliste aega tasse pestes".
Kui probleemidest 4-silma all rääkida, siis on tõenäolisem, et kolleeg ka vastutust võtab. Oluline on, et sõnum oleks öeldud tõesti rangel toonil ja konkreetselt, mitte ebalevalt.
Kui asjad ei muutu ja paljud kontori kasutajad jätkuvalt eiravad ühisreegleid, siis võib mõelda keskkonna muutmise peale. Ehk peab üle vaatama näiteks selle, kuidas kõige lihtsamalt ruume broneerida või kööki teha korv mustade nõude jaoks (jm lahendused sõltuvalt probleemist). Abiks võiks olla, kui kokku kutsuda ühiskoosolek ning seal korduvate probleemide teema käsile võtta. Võib öelda, et kuigi on mitmeid kordi inimeste tähelepanu nendele probleemidele juhitud, ei ole olnud märkimisväärseid muutuseid ning tööelu ühiskontoris on jätkuvalt häiritud. Seega tuleb nüüd kõigil mõelda, mida teha teisiti. Mis põhjused on nende probleemide taga? Lahendused ja mõtted tulgu siis osalejate poolt, et vastutus ei jääks ainult teema algatajale. Tagasi peegeldused on sellistel arutlustel asjakohased, et selgitada teise poole seisukohti. Näiteks "Saan aru, et sul on liiga kiire, et nõusid pesta". Peale kuulamist tuleb aga oma mina-sõnum ikkagi uuesti esitada ning lahenduste peale mõelda.
