Tere!
Mure selline, et elukaaslane jäi töötuks. Firma, kus ta töötas läks pankrotti. Saime mingt toetust ka aga see raha ammu otsas. Mina olen 2 aastase lapsega kodus (st saan ainult peretoetust). Mees otsis alguses päris usinalt tööd, siis registreeris end töötuks, et tööturahagi saada. Nüüd on ta aga otsimisest loobunud. Käib õhtuti sõpradega väljas, magab pool päeva, mängib arvutimänge jne. Kui üritan temaga rääkida töö otsimisest siis saab vihaseks ja süüdistab mind näägutamises. Olen salaja ka endale tööd otsinud, nii igaks juhuks aga ma ei julge talle isegi rääkida, et ta võiks ise lapsega koju jääda. Ta on väga hea isa ja saab lapsega suurepäraselt hakkama aga ise koju jääda kui naine tööle läheb ei ole tema jaoks üldse vastuvõetav.
Kuidas elukaaslast aidata? Kas peaks suunama ta mõne eksperdi poole? Mul on mõistus täitsa otsas. Elame praegu säästudest aga kauaks neidki jätkub... Nutta ka enam ei jõua.
Kriis selgendab kõiki suhteid. Raskete aegade saabumine võib osutuda tõetunni saabumiseks ka paari- või peresuhtes. Kas elukeerukused viivad meid lahku? Või hoopis liidavad tugevamini ühte? Oluline küsimus on, kas leitakse ressurssi, et elumuutustega toime tulla, nendega kohaneda, leida uusi viise toimetulekuks ja suhtlemiseks. Raskes olukorras vajab inimene kindlasti suuremat toetust ja ka suuremat mõistmist. Esimene koht, kust neid otsida ja saada, võiks ikka olla oma pere.
Üks kõige levinumaid ebaefektiivseid käitumisviise, mida suhetes kriiside puhul kasutatakse, on endassetõmbumine ja probleemide mahavaikimine. Tihti jäetakse oma rasked mõtted välja ütlemata, kartes teist pahandada või kurvastada, ka hirmus kaotada enesekontroll. Ent kui keegi ei räägi probleemist, mis tegelikult painab (ja peres on alati kõik kõige ja kõigiga seotud, ainult pealtnäha on probleem vaid ühel), saab sellest lõpuks suur pundar. Seesugust sasipundart on hiljem raske lahti harutada isegi kogenud spetsialisti abiga.
Keegi pole mõtetelugeja. Just keerukas olukorras on vaja olla teise jaoks nii selge kui võimalik. Siit ka esimene reegel: ükskõik kui suur mure, ärge kartke seda jagada. Rääkimine on esimene ventiil, mis muremõtetega kaasnevat pinget vähendab. Pealegi aitab rääkimine mõtteid klaarida: see, mis sisekõnes on segane ja irratsionaalne, muutub välja öeldes selgenenud mõtteks ja tundeks ning nende toel saab juba kuhugi edasi liikuda, vähemalt mõne otsuse vastu võtta.
Ka eriarvamuste selgeksvaidlemine keerukas olukorras on oluline. Kui midagi ei meeldi, tuleks see end täpselt väljendades endakohaselt ja süüdistusevabalt välja öelda, kirjeldades lihtsalt fakti, mida näete ning seda, milline on selle asjaolu mõju teile, teie tunnetele, teie olukorrale. Kriitilises olukorras kiputakse probleeme nudima, sest kardetakse selle suurenemist. Probleemid kuuluvadki elu juurde. Kui need ära klaaritakse, lähevad suhted paremaks ja realistlikumaks mitte halvemaks, nagu kardavad need, kes oma mõtted ja tunded võimalike veel suuremate erimeelsuste hirmus pigem maha vaikivad.
Hea lähedussuhte uks tunnuseid on tundlikkus teis(t)e vajaduste vastu ja oskus jagada valu. Nii annab praegune aeg teile selgema arusaama oma suhteseisust ja kindlasti ka arenguvõimaluse: lähisuhe võiks keerukas olukorras olla mitte lisaprobleem, vaid midagi, mis meid toetab ja julgustab, juhtugu väljaspool suhet mis tahes.
Nii et mõelge läbi, mida mehele öelda tahate, ja öelge see siis välja selgelt, endakohaselt, süüdistamata ja näägutamata. Kuulake, mida vastab mees, püüdke teda mõista, kuulake teda selleks aega võttes ja tema arvamustele-mõtetele omapoolset hinnangut andmata. Mehel on raske end abituks ja probleemiga maadlevaks tunnistada. Minge talle appi, kuulake teda, esimesena luues olukordi, kus te teineteist pingevabalt kuulata saate. Teineteise toetamine ja mõistmine raskes olukorras on kindlasti üks paarisuhte proovikivisid. Aga kui sellest läbi tulete, on suhe kindlasti tugevam ning nii jagub ka tugevust ja motivatsiooni olukorrast välja tulla.
