Olen üksikvanem, pidin saama augustis tööle, kuid kahjuks ei meeldinud ma perefirma teisele omanikule ja seega jäi leping sõlmimata, samas võtsin ma eelmisest töökohast paberid välja, sest neil oli ju tööraamatut vaja, et seda sinna sisse kanda. Selle tulemusena langesin ma kohutavasse olukorda. Tundsin, et elul pole enam mõtet ega suuda millegi nimel pingutada. Lugu päädis sellega, et olin ligemale kuu depressiooniosakonnas ravil ning sealt naastes hakkasin ajama ka puudepabereid. Nüüd siis olen nn. sandipassi omanik, kuid tahaks siiski tööle tagasi saada. Eriti aga ei kujuta ette, kuidas see välja peaks nägema. Sellest olen rääkinud nii psühholoogi kui psühhiaatritega, kuid ega nemadki täpselt oska öelda, kuidas ja mida.
Olukorra teeb iseenesest raskemaks see, et enamuse minu puudest moodustab siiski füüsiline pool, mille oleksin pidanud saama juba aastaid tagasi, kuid siis ei osanud ise minna asja ajama ja arstid sellest midagi ei rääkinud. Olen üritanud tööle saada nüüdseks juba ligemale 11 kuud, kuid siiani edutult, vaikselt hakkab jälle tagasi tulema see allaandja pool, kes ei suuda enam kuidagi edasi minna. Siiani olen küll pääsenud korduvalt töövestlustele, kuid seal on mulle üsna kiiresti selgeks tehtud, et nad ei soovi mind, sest olen väikese lapsega üksikvanem - nüüd siis veel lisaks ka puudega.
Kas mul on üldse lootust kuskile sellisena tööle saada? See pidev kodus istumine vaid süvendab probleeme, sest aega on palju ja võimalust oma probleeme kedrata ülearu.
Sõpru-tuttavaid ju küll on, kuid südametunnistus ei luba mul ennast neile pidevalt kaela riputada - neil ka omad elud vaja elada ega pea minu ja mu probleemidega tegelema. Sedasi ma olengi nüüdseks juba enam kui 3 aastat suurema osa ajast virtuaalses reaalsuses elanud, sest sedasi on mul võimalik korraga nii suhelda kui ka tööd otsida. Samas ei asenda see ju näost-näkku suhtlemist ja seltskonnas viibimist - nendest kahest olen ma selle ajaga üsnagi võõrdunud, pigem oleks isegi parem öelda lausa üritan vältida neid olukordi.
Sügisel üritasin ka koolitusele minna, kuid tulin sealt peale esimest päeva nuttes ära ega suutnud enam jätkata(sattusin ju peale ligemale 3-aastast pausi korraga seltskonda ja olin seal kohe ligemale 8h jutti) - see oli mulle sellel hetkel liig. Nüüd plaanin uuesti sellele koolitusele minna, lootuses, et ehk on mul kevadel rohkem jõudu ja võimeid see ka edukalt läbida.
Sai küll pikk ja segane jutt, aga ma loodan, et keegi siiski oskab lahendusi pakkuda.
Olukord on keeruline ja vajab päris palju pingutamist Sinult endalt. Samas jääb mul tunne, et oled abi otsinud ja seda ka saanud. Vahel võibolla tee tööni pikk ja paljusid vahe etappe nõudev. Mina näen, et oled juba päris palju samme teinud selles suunas, et tagasi tööle minna. Väga suur ja oluline samm on töö iseendaga nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juures. Nemad ei saa Sulle pakkuda valmis lahendusi, samas on Sul võimalik nende abiga leida endas taas tasakaal ja kord oma mõtetes. Kui on taas tunne, et tasakaal on paigast ära tasub uuesti pöörduda psühholoogi juurde. Pole kindlaid reegleid, kui kaua ja palju võib seal käia.
Miks on oluline rahulolu iseendaga? Töö otsimisel tuleb suhelda teiste inimestega ja Sinu käitumisest paistab välja, kas Sa oled rahul iseendaga.
Teisalt oled Sa astunud veel ühe väga tähtsa sammu, läinud koolitusele. Sellest pole hullu midagi, et esimesel korral ei õnnustunud seal lõpuni käia. Saan aru, et Sa pole jonni jätnud ja proovid uuesti. Kindlasti on see vajalik Sulle, kuna läbi selle kohtad teisi inimesi ja tunned ennast kuhugi kuulumas. Kui tegemist on töötute koolitusega, siis on Sul võimalik kohtuda inimestega kellel on sarnased mured Sinuga.
Kokkuvõttes suund on õige ja lahendused tulevad tegevuse käigus. Juhul, kui oled hakkaja võib mõelda ka eraettevõtlusele, millele jagatakse starditoetust. Kindlasti käi nõustajate juures, kes tegelevad töötutega.
