Tere!
Olen üksikema 1 lapsega. Aastaid töötasin kindla koha peal. Eelmise aasta oktoobris aga toimus firmas koondamine ja kaotasin oma töökoha. Olen sellest ajast peale aktiivselt uut tööd otsinud - helistanud firmadesse, teinud igasse tööportaali oma CV ja kandideerinud erinevatele töökohtadele, vastanud töökuulutustele lehtedes - aga tulutult. Töö leidmist raskendavad veel asjaolud, et mul on ainult keskharidus ja aastaid töötasin liinitöölisena. Laps on õnneks juba teismeline (13 a) ja mõistab probleemi. Otsis endale isegi jõulu vaheajaks Jõulumaale töö ja mõnda aega elasimegi tema sissetulekust (kuusid juba väga kokkuhoidlikult, kulutame ainult söögi peale, kommunaalmaksud 2 kuud maksmata). Nüüd on aga kõik rahad otsas ja mul pole enam jõudu võidelda. Ma tean, et peaksin eelkõige mõtlema lapsele aga enam ei suuda. Ei tea miks rabelen, miks üritan. Tulutu töö otsimine on kõik mu energia ära kulutanud. Lihtsalt ei jõua enam. On päevi kui ma ei suuda end voodist üles ajada. Saadan lapse kooli ja lesin päevad otsa teleka ees, või magan. Olen mõni õhtu ka end päris vindiseks joonud, kui laps magama on läinud. Mured ei lase üldse magada. Ei tea enam mida teha...
Tere,
olete olnud väga aktiivne tööotsija, kuid edutult. Ilmselt on null tagasiside tekitanudki lootusetuse tunde ja viinud käegalöömise piirile.
Tahan omalt poolt öelda seda, et tööotsimine ongi väga pikk protsess (keskeltläbi 6 kuud) ning motivatsiooni ja lootuse säilitamine on siin võtmetähtsusega. Teie kirjas ei ole mainitud Töötukassat - ilmselt olete ka nendega suhelnud? Kindlasti tasub ühendust võtta sealsete nõustajatega (karjäärinõustamine ja psühholoogiline nõustamine), et saada juurde enesekindlust, et mõista, mida muuta, et otsimistegevus oleks tulusam, et saada aru, milleks ma valmis olen ja milleks mitte. Nendega saab arutada ka oma CV üle ja mõelda, kuidas sealset infot tõhusamalt esitada. Kindlasti saab sealt ka nõu lisa- või ümberõppe võimaluste kohta valdkondades, mis teile huvi pakuvad.
Teie poolt kirjeldatu teeb mind murelikuks (energiapuudus, alkohol, unetus), sest need võivad viidata algavale depressioonile. Depressioon on tõsine haigus ning mida varem temaga võitlema hakata, seda positiivsemad on väljavaated. Abi saab kindlasti Töötukassa psüholoogilistelt nõustajatelt.
Tundub, et teie laps on väga hakkaja ning teile suureks toeks. Ettevaatlik peab olema sellega, et laps ei võtaks täiskasvanu muret enda kanda. Lastel on kalduvus võtta süü vanematega toimuva eest enda kanda (isegi siis, kui see ei ole üldse loogiline). Saate oma last toetada sellega, et ei kaota lootust ning väljendate oma optimismi. Tugiisikuks teile sobib hea sõber, kes suudab teie muret ratsionaalselt kuulata. Püüdke end jõuga jalgele sundida, suhelda inimestega ning leida kasvõi mõni vabatahtlik tegevus (näiteks kirikute juures), et kaine mõistus üksi oma muredega nelja seina vahel istudes teid maha ei jätaks. Igasugune tegutsemine, eriti teiste abistamine, paneb meid end hästi tundma ning ilmselt on just sellest tundest teil väga puudus.
Teile pöilat hoides,
Maarika
Hei! Olen Su saatusekaaslane, koondati samuti eelm aasta lõpus. Otsin uut tööd, aga leidnud veel ei ole.
Täitsa asjalik soovitus spetsialistilt - leida vabatahtlikku tegevust. Olen ka ise seda teed läinud, raban mitmes kohas vabatahtlikuna ja "palka" selle eest saan Töötukassalt tillukese töötukindlustushüvitise näol, aga see raha vähemalt hoiab nälga majja tulemast.
Tegutsemine vabatahtlikuna avardab silmaringi (uued kontaktid, tuttavad), annab superhea enesetunde ja arendab ka kogemusena. Vähetähtis pole ka asjaolu, et on üks ilus asi, mida CV-sse kirjutada. Vabatahtlik heategevus on nagu "tasuta koolitus", vähemalt minu jaoks on see nii.
Kui Sul pole kedagi, kes oleks siin eespool soovitatud tugiisikuks, siis kirjuta mulle, saan ehk ka tuge anda kirja teel või msn-s vms. Minu meiliaadress bossan0va at hot dot ee.
Mida soovitada nendele tööotsijatele, kel on juba viimasest tööst aasta möödas?
Olen 56 aastane mees, kõrgharidus. Tööd otsin interneti kaudu, CV-d olen palju saatnud, tagasisidet on vähe, 3-4 korda olen käinud vestlusel, valituks pole osutunud, oma puudujääke ei oska ka välja tuua. Karjäärinõustaja ei osanud ka midagi soovitada. Kas vanus hakkab piire seadma!? Ei pea end heitunuks, lihtsalt "tühjahinge" tunne tekib. Teades, et keegi sind aidata ei saa- töö leidmine ongi loterii, jääb vaid oodata oma järjekorda.
Rahaliselt saan veel hakkama tänu tagavaradele ja pere toetusele, aga korteris on mehe jaoks raske tegevust leida. Üksnes raamatulugemine ja jalgrattasõit muudab elu liig ühekülgseks ja kohati isegi väsitavaks. Aja täiteks olen hakanud kommenteerima, muide see on väga hea vahend oma väljendusoskuse parandamiseks- saab oma mõtteviisile ka kohe tagasiside. Tuline kahju on sellest, et jõudsin korteriremondiga paar aastat tagasi lõpuni.
Sellele "omadega läbi" soovitan sots. töötaja poole pöörduda kom. kulude kompensatsiooni taotlusega- kui kahekesi elab, siis omavalitsus mksab kinni 2*18+15=51m2 (võlga pole mõtet asjatult kasvatada). Ja veel. Alkoholipruukimine tasuks jätta üksnes nädalavahetusse ja seda pole mõtet häbeneda- kui sellega üle piiri ei lähe, siis mingi toonuse sellest järgmiseks nädalaks igal juhul saab.
