Kasvatame mehega teismelist tütart. Meie elu on täiesti pea peale pööratud kevadest, mil tütar liitus seltskonnaga, kus ta hakkas end huvi pärast lõikuma ja põnevuse pärast varastama. Kooli lõppedes läks ta n-ö sõbrannaga ühele peole, kus tarvitas alkoholi ja koges tahtevastast seksi, kuna oli liiga purjus, et vastupanu osutada. Suvel läks paremini, reisisime perega, olime koos. Kuid kooli alguses leidis ta uue sõbratari, kes võtab depressioonivastaseid ravimeid ja on arstliku järelevalve all (põhjuseks lähedase inimese kaotus). Koos nad hulguvad ringi, suitsetavad, ilmselt tarvitavad ka alkoholi. Tütar ütleb, et on sõbratariga hingesugulane ja soovib koos temaga psühhiaatriahaiglasse ravile minna. Tütar õppis enne põhiliselt viitele, nüüd ei huvitu ta ei koolist, õppimisest, laulustuudiost ega tantsutrennist. Ta on pöörases sõltuvuses suhtlusvõrgustikest, otsib seal aina tunnustust ja meil on keeruline seda piirata, sest rääkimine "käib talle närvidele". Psühholoog ütleb, et tal on ülikõrge tunnustusvajadus. Käib sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi juures, kuid vastumeelselt. Oleme osalenud perega perepsühholoogi juures. Tütar ütleb, et armastab meid, kuid et on paheline ja me peame sellega leppima. Palun, kui kellelgi on häid mõtteid, kas ja mida veel saame teha tütre jaoks? Kuidas kaitsta end masenduse eest? Kas on olemas nn edulugusid sellistest juhtumitest väljatulekul?
Nagu nimetate, on teie pereelu alates kevadest pea peale pööratud- varem koolis edukalt hakkama saanud, erinevate huvialadega tegelenud teismeline tütar on nüüdseks pea loobunud koolis käimisest, suhtleb nö halbade sõpradega, on uppunud digimaailma, jne jne.
Tõite välja, et suvel, kui reisisite ja olite perega koos, muutus olukord paremaks.
Siit saab järeldada, et lähedased suhted oma vanematega on teie lapsele endiselt olulised (ja nagu ta isegi ütleb, et- armastab teid!). Ükskõik kui ebakohane ja vastuvõetamatu teie tütre käitumine ka on, - antud olukorras parim ja ainuvõimalik on hoida kontakti, head suhet.
Ta on teie tütar, ilmselgelt suures segaduses ja piltlikult öeldes karjub tema käitumine abi järele. Teie ema ja isana olete kogu tema suures kaoses need ilmasambad, turvatunde loojad, kes on alati olnud ja on alati..., ta peab teadma, et kodu on see koht, kuhu on ta alati oodatud, vaatamata kõigele. Lapse vastuvõetamatut käitumist ei saa ega pea te aktsepteerima, samas ei tööta ka pidev manitsemine-näägutamine, karistustega ähvardamine ja kõik teised karistused ja võimu kasutamise viisid. Need vaid õõnestavad usaldust ja teievahelist suhet.
Kindlasti on see teile raske kanda, ent mida laps vajab, on siiski kindlad, rahulikud lapsevanemad. Seetõttu tuleb teil panustada aega ja energiat iseenda psühholoogilise tasakaalu taastamisse, selle hoidmisesse. Kõik hobid, harrastused, mis teile rõõmu on teinud- jätkake nende meeldivate tegevuste tegemist. Suhelge sõpradega, hoidke paarisuhet- teie toetate ju teineteist!
Toeks saab teile olla ka psühholoog, kelle juures end kasvõi individuaalselt ventileerimas ja jõustamas käia.
Kuigi toote välja, et olete osalenud perega perepsühholoogi juures,- siis eriti! ja väga soovitan just pereteraapias (edasi) käia. Kui koostöösuhe terapeudiga on lõppenud, leidke endale kindlasti uus. Infot pereterapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee
