Tere, olen 16 aastane neiu, õpin kutsekoolis. Kuna kolisin alles Tallinna pole ühtegi sõpra. Kolisime vanematega aga vastu minu tahtmist ja nad sunnivad käima koolis kus ma ei taha käia. Septembris läksin võõrasse kooli aga klassikaaslased ei tee minust üldse välja ei räägi minuga ega pane mind tähele, vahetundide ajal istun üksinda, sest keegi ei taha minuga suhelda ja kui ma ise midagi ütlen siis nad ei tee sellest välja ja väldivad mind. Puudun ka palju koolist, sest pole tahtmist sinna minna. Olen rääkinud vanematega, et tahan sealt koolist ära tulla aga nad ei luba. Tahan minna võrru ōppima kuna mu kõik sõbrad õpivad seal. Võrus elab vanaema kelle pool saaks ööbida. Ma ei tea enam mida teha.
Oma murekirjas tood välja, et Su elus on hiljuti toimunud suured muutused- koos vanematega (vastu Sinu tahtmist) oled kolinud pealinna, Sul on uus kool ja uued klassikaaslased. Kahjuks ei ole Sind veel kaaslaste poolt omaks võetud, sulle ei meeldi ka kool, kus käid ning seetõttu oled hakanud sealt ka palju puuduma.
Ühelt poolt tahan öelda, et harjumine suurte muutustega võibki oma aja võtta ning igatsus ja soov saada tagasi turvalisse ja tuttavasse keskkonda on täiesti loomulik.
Kurb muidugi, et oled pidanud kolima vastu tahtmist, samas oled Sa veel alaealine ja vanemad vastutavad Sinu heaolu ja käekäigu eest ning küllap võeti ka otsus kolimise osas te peres vas-tu ikka põhjusega ja on hästi läbi mõeldud ja kaalutletud otsus.
Oled vanuses, kus juba oled nagu suur- ja samas veel pole ka ning oma vanematest tuleb Sul psühholoogiliselt tasapisi eemalduda (et iseseisvuda), samas vajad käesoleval arenguperioodil siiski toetavaid suhteid täiskasvanutega. Vanemad saavad pakkuda turvalist eraldumist (piiride/kokkulepete lõdvendamisega, usalduse ja vastutuse üleandmisega) samm-sammult.
Oled Sa ema ja isaga rääkinud oma muredest?
Ma ei mõtle siinkohal sellist rääkimist, mis läheb üle tüliks, vaid sellist, kus saad siiralt ja rahulikult rääkida oma tunnetest, hirmudest ja vajadustest.
Kui Sul endal on raske sellist vestlust kodus alustada, siis juhul, kui Su koolis töötab psühholoog või sotsiaalpedagoog,- võiksid pöörduda tema poole. Saaksid rääkida oma loo hinnanguvabale täiskasvanule, kes aitaks sealt edasi läbi viia vestlusi Sinu ja vanemate vahel (või oskab teid edasi suunata). Kui teineteist kuulatakse südamega, rahulikult, sekkumata ja lõpuni,- on võimalus, et mõlemad osapooled mõistavad paremini teineteise vajadusi ja sealt edasi on võimalik teha koostööd. Sealt võivad sündida muutused ja uued kokkulepped.
Kui koolis spetsialisti pole, soovitan pöörduda pereterapeudi poole. Tallinnas on ka tasuta nõustamise võimalusi, vaata lähemalt tallinna Perekeskuse ja Eluliini nõustamiste osas: http://www.sinamina.ee/toetavad-asutused
