Mida teha kui 11-aastane ütleb emale, et ei taha enam elada, elu on nii raske? Psühholoogi juures pôhjustest ei räägi ja kodus samuti, pigem sulgub oma tuppa ja tahvelarvutisse vôi nôuab kogu pere tuju rikkudes inetult käitudes telekavaatamiseks lisaaega, et "puhata". Môistus meil kôigil otsas, sest tujud vahelduvad ülikiiresti ja süüdistamislained ema suunas, ükskôik mis tal viltu on, kallab selle kôik ema kaela.
Teie pere 11-aastane laps väljendab otse, et tema elu on raske, et ta vajab aega puhkamiseks ning tema elus toimuv on viinud ära lausa ta eluisu...
Olukord on teie kui vanemate jaoks kindlasti keerukas ja murettekitav ning pöördumine psühholoogi poole igati kohane, loodetavasti teete koostööd just niikaua, kuni mured leevenema hakkavad.
Omalt poolt kirjeldaksin teismeea alguse iseärasusi ning mida omalt poolt kodus vanematena olukorra muutmiseks/parendamiseks teha saate.
Teie laps on vanuseliselt eelpuberteetis, mis algab vanuses 9-12 aastat, isegi algkooli viimastes klassides. Laps muutub tundlikuks ja hakkab end enam teadvustama. Võib olla mõtlik, enesesse süüvinud, häbelik ja haavatav. Teisalt võivad tunded üle keeda, nähvatakse, karjutakse- emotsioone ei kontrollita. Hakatakse võrdlema end eakaaslastega ja lapsed võivad tunda end häirivalt teistsugustena. Lapsi võib ebakindlaks muuta kõhnus, liigne pikkus, lühike kasv jne. Põhjustavad selle aga hormonaalsed muutused lapse organismis ning neile vastu võidelda pole vajadust ega võimalust- laps on jõudnud lihtsalt uude eluetappi.
Lisaks peab selles vanuses poiss (te küll ei nimeta oma lapse sugu) hakkama emast kindlalt eralduma, et saavutada edaspidi iseseisvus ning saavutada mehelik identiteet- ning elus näebki see sageli välja poja ebakohase käitumisena just ema (sageli ka naisõpetajate) vastu.
Kuidas suhelda taolise lapsega- ennekõike vajab murdeealine laps rahulikke ja oma tunnetega toimetulevaid vanemaid. Mõistlikud ja toetavad vanemad, kes teavad teismeea iseärasusi, võtavad ka muutusi lapses rahulikumalt ning see omakorda vähendab lapse enda pingeid- tema jaoks on emotsionaalsed ja füüsilised muutused sageli väga hirmutavad ja segadusttekitavad.
Parim võimalus eelteismeline endaga koostööle saada on hea kontakt, soojad suhted. Selleks tuleks vältida temaga pahandamist, näägutamist, moraalilugemist, pidevat meeldetuletamist, karistamisega ähvardamist ja karistamist üldse. Pigem kaasata ta ka ise reeglite loomisse, koduste kohustuste kokkuleppimisse (võitja-võitja meetod). Lapsele tuleb selgelt väljendada, - et jah, olen olnud segaduses sinu muutunud käitumisest, aga sa oled mulle kallis, ma soovin sinuga häid suhteid ja selleks tahan kutsuda sind üheskoos seda olukorda lahendama - nii et sina jääksid rahule lahendus(t)ega, ja mina vanemana ka.
Kuidas end kohaselt väljendada, kuidas kuulata last, kuidas kehtestada, kuidas saavutada häid suhteid ja kuidas saada laps endaga koostööle- need oskused on kõik õpitavad ning soovitan teil liituda kas nüüd või edaspidi mõne algava lastevanemate suhtlustreeningu grupiga, infot leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/Lisalugemist teismeliste kohta leiate Sinamina uudiskirjast läbi aegade, vaadake:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/
