Tere
Pöördun murega lapse ( just täitus 18 aastat) depressiooni pärast.
Umbes 5 kuud tagasi muutus poeg väga endassetõmbunuks, eemaldus sõpradest, hobidest, hakkas palju magama, söömisrütm muutus. Hommikune tõusmine vaevaline, vahel puudus koolist halva enesteunde tõttu (iiveldus, pea-kõhuvalu, nõrkus jms). Ka muutus laps kergemini ärrituvaks, vahel hakkas halvasti ütlema, vahel nuttis. Mingil hetkel rääkis elutüdimusest.
Veel aasta tagasi mõtlesin, et meie lapsel pole kunagi olnud teismeliseea probleeme ja raskusi, mida ikka emad-isad räägivad. Laps on olnud alati kodus ja väljaspool rahumeelne, sõbralik, heatahtlik, kohusetundlik. Lapsena on ta pere vanim. Julgen arvata, et meil on turvaline pere ja kodu, on hoolt ja armastust. Seda on poeg öelnud korduvalt, et ta teab, et me armastame ja hoolime temast ja tahame parimat.
Leppisime kokku, et kui üksi on liiga raske nende tunnetega toime tulla, siis otsime abi. 3 kuud tagasi seda ka tegime (lapse enda soovil) ja ta läks üksi psühholoogile, kes ta edasi psühhiaatrile suunas ja antidepressandid määras. Poeg käis psühholoogil/ arstil üksi. Esialgu iga nädal.
Ravimeid on nüüdseks võetud 2 kuud, aga lisandunud on teisigi probleeme. Nüüdseks täisikka jõudnud poeg räägib, et terve me pere on talle vastik, ta ei talu rahvarohkeid kohti, rõõmu . Ta ütleb, et kurbus ja rõõm on nagu kohad vahetanud. Talle meeldib olla üksi oma toas, arvutis, eelistab ööd päevale. Enamasti on ta nüüd pealtnäha tuim-emotsioonitu, siis aga nutab, harva ägestub ja räägib siis ka surmast. Huvitub enda välimuse muutmisest/ eksperimenteerib.
Kuna ma ei osanud enam kuidagi olla ja ei tea, kuidas kodus toimetada, siis käisin tema psühholoogi juures, kes mind ei nõustanud. Nii polevat kombeks. Tahtsin lihtsalt nõu, kuidas kodus last toetada. Soovitati minna paarinõustamisele ja mitte väga lapse asjadesse ise sekkuda. Nemad ravivad last ja omavahelised asjad peame kuskil mujal nõustaja juures korda tegema.
Ka psühhiaatrile olevat poeg maininud, et vanemad tunduvad talle vastikud. Miks, seda ta ei tea. Psühhiaater soovitas, et vanemaid peaks võimalusel vältima.
Mõni aeg tagasi oli poeg paar päeva üksi kodus. Meie saabudes avastasime ta käel lõikumisjäljed. Üksi kodus olles oli tal tekkinud paanikahoog (helistas 112 ja seal öeldi nii, et minge magama ja see on paanikahäire). Laps aga hakkas end lõikuma. Seda tegi mõni päev hiljem veel. Oli olnud vabastav tunne...
Me oleme temaga rääkinud rahumeelselt, püüdes mõista ja igati olemas olla.
Tema ravimi infolehel on kirjas, et alla 24a ravimisel selle rohuga on kõrgendatud risk enesetapu - ja enesekahjustamiseks, agressiivseks käitumiseks. Ravimi tarvitaja peaks koheselt arsti informeerima kui sellised mõtted tulevad. Poeg pole seda teinud (uue arsti ajani on veidi aega).
Soovisin ise tema arstiga ühendust võtta, aga lapse keelab. Ta ei taha, et mina tema arstiga suhtleksin. Kardan seda teha, et mitte pojaga suhteid halvendada.
Ma kirjutasin siia kõik eespool öeldu ilma emotsioonideta, et olukord oleks Teile paremini mõistetav ja mitte ema tunnetest liiga kallutatud . Tegelikult on see meile olnud väga raske aeg. Keeruline on see, et abi ei olegi nagu kuskilt võimalik saada. Emotsionaalselt on niigi raske ja kui ühele psühholoogile juba end avasin ning selle peale saan vaid vihje, et läheksin kuhugi mujale, siis tekib lootusetuse tunne....
Kas pereliiget raviv arst tõesti pere ei nõustagi? Isegi sellises olukorras kui teemaks on enesevigastamine jms?
Kuidas on selle probleemiga võimalik hakata tegelema uuel arstil/nõustajal kui ei tea tausta- kas viimasel ajal tekkinud käitumine on tablettide tagajärg või midagi muud?
Kas eespool kirjeldatud käitumine võib olla ka nn hilise teismeliseea vaevused koos depressiooniga?
Kuidas last toetada ja kui palju sekkuda?
Lisan siia ka veel ühe tänase usaldusliku vestluse mõtted, mida laps mainis. Ta arvab, miks on olukord praegu nii nagu on- talle tundub, et me oleme loonud temale suure turvalise "mulli", kus on hea olla. Ta kardab, et kui see mull katki läheb ja ta päris elu hakkab elama, siis on kõik palju koledam . Ta tahab ise hakkama saada, olla iseseisev ja mitte tunda meie tagalat. Mainis veel, et võibolla ta seepärast naudibki masendust, kurbust, tahab meist eemalduda ja mitte meid näha, et kõigeks selleks nagu tulevikus valmis olla. Ta tahaks hetkel väga üksi elama hakata.
On mõistetav, et muretsete depressioonis teismelise poja pärast, see on kogu te perele tõsine väljakutse. Samal ajal olete segadusese ja häiritud psühholoogi suhtumises osas- justkui oma pere liikmeid ei tohikski nõustada.
Olete oma lapse heaks teinud juba palju- leidnud psühholoogi, psühhiaatri, laps saab medikamentoosset (ja ka individuaalset vestlusravi psühholoogi juures?) ravi. Hea meel oli lugeda, et vaatamata nooruki haigusele, on teil emana pojaga endiselt usalduslik ja avatud suhe ning poeg jagab oma tundeid/mõtteid/kogetavat teiega siiralt.
Teie poolt kirjeldatud sümptomid, ka need, mis on ravimite võtmise ajal lisandunud- kirjeldavad kõik noorukiea depressiooni. Poeg on ka selgelt väljendanud oma hirmu iseseisvumise ees- teismeline olla ei ole lihtne, tuleb leida oma identiteet, oma väärtusmaailm ja suund(suunad), kuhu hakatakse peale kooli lõppu edasi liikuma. Ühiskonna (ja ka pere) ootused võivad olla kõrged, valikuid aga niivõrd palju...see kõik võibki tekitada tõsise kriisi. Olete mures, kas ravim ise ei või teatud sümptomaatikat lisada- ka see on võimalik (nagu ravimi infolehelt ka lugesite), lisaks on depressiooniravimid testitud ikkagi täiskasvanute peal ja mõju noorukite ajule ei ole veel päriselt välja selgitatud... kuna nooruki aju alles areneb selles vanuses. Teada on, et antidepressantide tarvitamisel võib esimese kahe kuu ajal/vältel suureneda noorukite suitsidaalsus ja/või ennastkahjustav käitumine (lõikumine läheb siia alla kindlasti).
Seetõttu julgustaksin teid ikkagi pöörduma psühhiaatri poole, et teada anda toimunud muutustest. Ravimit saab vahetada, või muuta doosi. Te pelgate, et rikute pojaga usaldussuhte, kuna poeg keelas arstiga suhelda- mis on aga olulisem, lapse elu või lapse pahameel? Kindlasti saate pojaga rahulikult rääkida, miks peate oluliseks arstiga rääkimist.
Üldiselt on elementaarne, et nooruki pere kaasatakse ravisse- just konsulteerimise kaudu (mis on depressioon, kuidas pereliiget toetada kodus). Kurb kuulda, et teie koostöö ei sujunud.
Lisan siia mõned soovitused lapsevanematele/pereliikmetele, kuidas depressioonis teismelist toetada.
1) Olge mõistev. Elu masendunud teismelisega võib olla raske. Kohati võib teil tekkida kurnatus, meeleheide, võite tunda erinevaid negatiivseid emotsioone. Tuletage endale meelde, et teie laps ei ole raske meelega. Teie teismeline kannatab, nii et annate oma parima, kui olete kannatlik ja mõistev.
2) Julgustage olema last füüsiliselt aktiivne. Liikumine leevendab depressiooni sümptomid, seega leidke võimalusi, kuidas lülitada seda oma teismelise päeva. Midagi lihtsat, nagu näiteks koeraga jalutamine või jalgrattaga sõitmine- võib olla kasulik.
3) Julgustage noorukit olema sotsiaalselt tegev. Enda isoleerimine teeb depressiooni ainult hullemaks, seega julgustage oma teismelist sõpradega suhtlema ja tunnusta sellekohaseid pingutusi. Samuti innustage teda jätkama varem talle meeldinud tegevusi (trenn, hobid jne).
4) Olge kaasatud lapse ravisse. Veenduge, et teie teismeline järgib kõiki ravi juhised ja käib ravil/teraapias. On eriti tähtis, et kui teie laps võtab mingeid retseptiravimeid, siis nii, nagu õpetatud. Jälgige muutusi oma teismelise seisukorras, ja helistage arstile, kui depressiooni sümptomid tunduvad olevat üha hullemad.
5) Lugege depressioonist. Viige ennast depressioonialase infoga kurssi, nii et saate olla oma noorukile "ekspert." Mida rohkem te ise teate, seda paremini saate aidata oma depressioonis teismelist. Samuti julgustage oma teismelist rohkem teada saama depressioonist. Lugemine võib aidata depressioonis teismelisel mõista, et ta ei ole üksi, andes talle parema arusaamise sellest, mida ta on läbimas. Soovitan vaadate lehekülge: www.peaasi.ee
Teekond poja taastumiseni võib olla auklik, seega olge kannatlik. Rõõmustage väikeste võitude üle ja valmistuge ajutiste tagasilöökide vastu. Kõige tähtsam on, et te ei süüdistaks toimuvas iseennast ega võrdleks enda peret teiste peredega.
Iseenesest oleks pereteraapia mõistlik samm. Ärge muretsega selle pärast, et olete end juba ühele psühholoogile avanud..., kuna poja depressioon mõjutab kogu te peret, saaksite kompetentse vaimse tervise spetsialisti abil ventileerida tundeid, rääkida valukohtadest ja vajadusel sisse viia muutusi ja üksteist terve perena toetada ja jõustada. Infot eri Eesti osades töötavatest pereterapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee
