Tere,
Ma loodan, et te väga pahaks ei pane, kui see jutt veidi pikaks venib.
Eellugu:
Kõik sai alguse sellest, et mulle ja minu sõbrale hakkas meeldima üks ja sama tüdruk. Kuna ma olen üsna valiv inimene kõigi ja kõige suhtes. Siis ma ei armu ka nii kergelt. Seekord oli erand. Me rääkisime igapäev hommikust õhtuni kõigist ja kõigest. Arenes välja väga tugev sõprussuhe. Igapäevaga meeldis ta mulle aina rohkem ja südant haaras tunne, mida tundsin viimati ehk kaks aastat tagasi. Sellest hoolimata ei olnud ma endas veel kindel, kas soovin, et midagi välja areneks selle inimesega. Mõned päevad hiljem ütles sõber(kes läbis samal ajal ajateenistust) mulle, et talle väga meeldib see tüdruk. Natukene kadedaks küll võttis, et lasen sellisel tüdrul läbi kätte lipsata, kuid samas mõtlesin, et ma ei hakka oma sõbralt tüdrukut ka ju üle lööma, sisestasin endale teadmise, et ju see siis oli nö saatusepoolt juba ette määratud, et asjad nii lähevad. Ning olin õnnelik sõbra üle. Nädal hiljem olidki nad juba suhtes. Sellest hoolimata rääkisime me ikkagi edasi täpselt sama palju nagu varem. Tutvustasin teda meie seltskonnale ja kõik said temaga väga hästi läbi, käisime kambakesi väljas õhtuti, klubides, ühesõnaga veetsime koos aega, kui sõbrad. Loetud nädalate pärast, olid tekkinud neil juba esimesed tülid. Kuna me räägime kõigest, siis ta ütles mulle, et ta on õnnetu ja kahetseb, et nii kiiresti suhtesse astus. Mõni nädal hiljem tuligi see otsus, suhe lõpetada. Päevad hiljem otsustasin ma talle avaldada oma tunded, mida ma oleksin tegelikult juba varem tahtnud teha, aga ma kartsin, et ta hakkaks mind vale pilguga vaatama ega tahtnud selle sõprussuhte kaotamisega ka riskida. Kuid mulle tundus kogu see aeg, et see tunne on vastastikune, kehakeelt ja erinevaid signaale lugedes. Aga noh sa ei saa kunagi 100% kindel olla sellistes asjades. Ühesõnaga rääkisin siis kõik ära, et ta on mulle tegelikult algusest peale meeldinud. Ta ütles, et see tunne on vastastikune olnud, et ma olin talle silma hakkanud juba esimesel korral. Kuid ei arvanud, et ta mulle meeldiks.
Niisiis võtsimegi asja väga rahulikult. Ta ei tahtnud ka kiirustada ja sama viga kaks korda teha. Algusfaas mööduski üksteise tundma õppimisega. Käisime väljas, veetsime koos aega, üksteise läheduses, suudlesime... korra. Kui ma ükshetk küsisin “meie“ kohta, siis ta ütles, et ta on tegelikult väga ebakindel kõige suhtes, et ta ei ole kindel isegi selles, kas ta on üle saanud oma eelmisest. Ega pole ka kindel meie suhtes. Ma ei saanudki aru, kas see on siis „jah“ või „ei“ minu vastusele. Kõhutunne küll vihjas halvimale, kuid samas ma ei tahtnud seda väga uskuda. It seemned that she had a lot going on in her life. Kuna tal on ka palju draamasi oma kasuemaga. Siis mõtlesin, et see on ka kohati tingitud sellest, otsustasin, et annan talle aega ja ei käi peale selle asjaga. Edaspidi käitus väga imelikult(nähvas, ignoreeris, läks närvi jms). Kuid kui koos olime, üksteise läheduses nt. ümbert kinni võtsin, siis ei teinud teist nägugi, et „Ei, ma ei saa, mulle meeldib keegi teine, see on vale“või mida iganes. Nädal hiljem andis ta mulle korvi, põhimõtteliselt ütles läbi roosipõõsaste, et asi on temas, ta kardab, et ei suuda kunagi nii enesekindel olla kui mina ja olen justkui iga naise unistuste mees, aga olen liiga hea tema jaoks. Ühesõnaga mida ta tahab öelda oli see, et talle endiselt meeldib mu sõber. Ta ütles, et ta mitte mingi hinna eest ei sooviks kaotada seda sõprust, mis meie vahel on. Kuna tavaliselt ma kunagi ei poolda sõprust peale lahkuminekut, sest kogemusi järgides need ei tööta ja ei ole mõtet. Kuna tal on väga keerulised suhted oma kasuemaga ja palju draamat kodus, siis ma siiralt arvasin, et ta tõesti vajab kedagi kes oleks talle nö toeks sellistel aegadel. Olin nõus oma elu pausile panema mõneks ajaks. Mis mulle kohale jõudis üsna kiiresti oli see, et see soov ei ole vist ikkagi vastastikune. Lõpuks sain aru, et olen ennast lolliks teinud. Kustutasin kõik andmed ära ja tahtsin oma eluga edasi liikuda, pöörates oma elus uue lehekülje. Mida oli päris keeruline teha, sest kuna ma olin ta meie seltskonda toonud, siis põhimõtteliselt igakord kui ma käisin oma sõradega kuskil väljas, siis olid nemad ka kohal. Omad vitsad maksavad kätte. Lisaks sellele hakkas see sõber mind kuu aega hiljem süüdistama, et ma noa talle selga lõin tol ajal, kasutasin ära seda aega, kui ta kaitseväes oli, et neil oli tegelikult olnud paus, millest see tüdruk mulle kordagi polnud rääkinud. Ilmselgelt nägi kõike roosade prillidega, nägi tüdrukut inglina, kes pole midagi valesti teinud ja ütles, et too on talle juba ennast tõestanud. Ütles, et ta oli tegelikult juba selle tüdrukuga kokku tagasi läinud neli päeva ennem seda, kui lahku läksime. Mis mulle meenus oli see, et ma olin temaga koos olnud kaks päeva veel ennem lahkuminekut, ta oli minu kaisus olnud ja ta ei teinud ikka teist nägugi, hoolimata sellest, et ta oli minu sõbraga tagasi koos. Sellest rääkimata, et ta mulle midagi ei maininud ja ta ei teinud seda ka siis, kui korvi andis.
Ühesõnaga peale seda ei soovinud ma mitte kummagagi neist enam tegemist teha.
Tänapäev:
On möödunud 6-7 kuud ja ma pole nendega kordagi läbi käinud ega rääkinud, ainult siis olen neid näinud, kui oleme jälle ühise seltskonnaga kuskil väljas aega veetnud. Nädal aega tagasi hakkas ta minuga rääkima, alustades sellega, et tahab vabandust paluda. Tal on väga kahju, et nii läks, ta ei tahtnud kunagi mulle haiget teha. Ta ei olnud varem teadlik sellest vestlusest, mis minu ja sõbra vahel aset leidis(palus küll sõbral mitte sekkuda sellesse, kuid too tegi ikka nii nagu õigeks arvas). Ning, et see kõik on teda piinanud juba nii kaua aega. Ta ei soovi seda vaenu, mis meie vahel on. See on nii imelik ja valus kui me üksteisega läbi ei saa väljas olles. On aru saanud sellest, et käitus minuga väga nõmedalt, kui ma temaga peale lahkuminekut suhelda üritasin. Teab, et oli tõsiselt halb inimene, et hetk, mil ma lõpetasin temaga kõik suhted, ta isegi ei saanud aru, milles asi võis olla. Ütles, et igatseb neid aegu, kui me saime kõigest rääkida tundide kaupa. Need olid tõesti väga head ajad tema elus, ühed viimased head ajad, peale seda on kõik allamäge läinud. Teab, et seda on palju palutud aga soovib, et ma talle andestaksin.
Ühest otsast on see kõik väga viisakas ja südamlik, et ta niimoodi lõpuks vabandab. Aga nagu ma talle ka ütlesin, mille peale ta väidetavalt nutma oli hakkanud, oli see, et kui ma ütleksin talle seda mida ta kuulda tahab „Ma andestan sulle“, siis ma ei ole kindel kas ma suudaksin seda ka tõsiselt mõelda, sest mõistus ütleb mulle ühte, kuid süda teist. 1) Ta äratas minus valet lootust ja siis jättis maha 2) tegin ennast lolliks, arvates et ta tõesti vajab peredraama kõrvalt sõpra 3) Oma otsustusvõime puudumisega ja teadmatusega ei olnud ta aus nii minu, kui ka sõbra suhtes, s.t ta ei oleks pidanud hakkama minuga üldse midagi arendama, teadmata kas ta on eelmisest üle saanud. Tänu sellele ei suuda ma oma sõpra enam vaadata selle sama pilguga, mis varem. Võib-olla see punkt ongi kõige valusam, just sellepärast, et see on kestnud siiamaani. See ei ole nüüd päris nii ka, et ma sooviksin temaga nüüd äkitselt ära leppida ja sõber olla, niikaua kui ta selle tüdrukuga koos on, ei näe ma teist valikut. Üks osa minust soovib tüdrukule andestada ja seda sõprussuhet tagasi, kus me saime rääkida kõigest. Kuid samas teine pool minust ei soovi seda lehekülge enam tagasi pöörata ja pigem ikka eluga edasi minna. Sellist sõprust, vaevalt, et enam tagasi saab.
Ma tean, et see oleks ilmselt õige samm andestada, sest inimesed teevad vigu. Kuid ma tunnen, et mingi osa minust on siiamaani vihane tema peale ja sellepärast ei soovi talle andeks anda. Ei soovi, et ta tunneks seda rahulolu tunnet, et kõik on nüüd hästi, kõik on mulle andestatud, saan õnnelik olla. Miski pärast soovin, et ta endiselt piinleks veel nende asjade pärast, mis ta minu elus põhjustanud on.
Mida te arvate, mida oleks kõige targem antud olukorras ette võtta?
Ettetänades,
Chris M
|
