Tere!
Mul on mure ühe noore tütarlapse pärast, kes on välimuselt imekena - pikk, sihvakas, hirvesilmadega, selline keda kadestavad naised ja kes oleks iga poisi unistus. Ta aga põeb vana koolikiusamise tõttu väga madala enesehinnangu all - sellest ka minu abiküsimine - kuidas ma saaksin aidata tal enesehinnangut tõsta ?
Teine asi, mis mulle muret teeb on ta söömine - kuna tal on madal enesehinnang, siis arvab ta et on paks ning ütleb et ei söö enam eriti, vaid joob vett ja teed - kas mul on võimalik teda kuidagi ümber veenda, et ta tegeleks endaga rohkem ? Muidugi on ta öelnud, et teda ei ole võimalik ümber veenda, tema ei on ei.
Siis kuidas ma peaksin reageerima kui tal tekib selline koht näiteks õppimisel et ta läheb närvi, keeldub tegemast stiilis "Ma ei taha enam seda teha, mul hakkab paha, ma lähen ära, ma ei jõua enam, ma ei taha jne" ? Põhimõtteliselt tekib tal täielik paanikahoog, sama juhtus ka korra koolis - ta keeldus tulemast osakonda, kuna arvas et tal hakkab paha ning hakkab oksele. Tõenäoliselt oli see seotud sellega, et tal olid osad koolitööd tegemata ning kartis paaniliselt kriitikat teistelt õpilastelt, samas tegu on kõrgkooliga, kus õpilased on väga hoolivad ja arvestavad erinevalt keskkoolist (ta on keskkooli paar aastat tagasi lõpetanud).
Mulle teeb muret ka tema rahaasjade korraldus, vanemad talle raha ei anna, ta ei julge ka küsida väga (vanemad elavad lahus) ning seetõttu ei ole tal sageli raha kooliasjade ostmiseks ning sellepärast jäävad tal asjad tegemata. Kas ma peaksin pöörduma tema vanemate poole, et nad arvestaksid sellega et kõrgkoolis õppides kulub rohkem raha nii elamise kui ka kooliasjade peale ja et nad pööraksid oma lapse asjadele rohkem tähelepanu või peaksin aitama tüdrukul tööd otsima ? Tundub et ta ei talu väga pingelisi olukordi ja kooli kõrvalt tööl käimine oleks talle tõenäoliselt raske, sellepärast olen ka nõutu, kuna väga paljud tööd, mida kooli kõrvalt teha saab, on üsna pingelised.
Tundub, et põhiküsimus on kuidas ma saaksin aidata noorel neiul alustada iseseisvat elu, kas on see üldse võimalik ?
Tänan teid abi küsimast ja osavõtliku suhtumise eest. Teiste murede märkamine pole sugugi iseendast mõistetav ja vahel ongi vaja, et keegi kõrvalt pöörab tähelepanu neile asjadele, mida abivajaja kas ise ei teadvusta või pelgab abi küsida. Kuid ikka vaid niipalju, et teine suudaks ka iseenda eest vastutada ja hoolitseda.
Alustades viimasest küsimusest, siis tundub mõistlik neiu vanemaid informeerida rahamurdest. Kui tütarlaps ise seda pelgab, siis oleks ka hea teada, kuidas see tema jaoks keeruline teema on - vanematele oma raskustest rääkimine. Mõtlen nii, et hea oleks, kui enne neiuga sellest räägite ja selgitate, mida kavatsete. Samuti võite koos arutada, kas ja millal võiks kõne alla tulla mõne jõukohase töö otsimine. Ikka nii, et teie ei otsustaks üksi tüdrukuga seonduva üle, olete talle toeks, julgustate arutlema ja iseseisvalt midagi ise ette võtma, kuid ei otsusta ja tegutse tema eest (vaid äärmuslikel juhtudel tuleb sekkuda nö vastu tahtmist, kui keegi on tõsises ohus). See kõik selleks, et ta tunnetaks oma suutlikkust, vastutust oma elus toimuvas ja ei võtaks omaks abitu, saamatu rolli. Juba see, et teda kaasate ja arutate, võtate tema arvamust tõsiselt, on talle signaal, et tema arvamusel on kaalu, temasse usutakse. Kõik see ongi aluseks ka enesehinnangule. Tema suhtumine iseendasse kujuneb väikestest sammudest igapäevases elus.
Mis puutub võimalikku paanikahoogudesse, siis võib abi olla spetsialisti poole pöördumisest, vt. www.sensus.ee . Suur hirm ja ärevus teatud olukordades on teema, millega ei pea tüdruk üksi hakkama saama ja see ei pruugi ise üle minna. Kui tõesti on tegemist paanikahäirega, siis ei pruugi olla abi sellest, et ümbritsevad julgustavad. Vahel võib parimate kavatsustega lähedased teha või öelda midagi, mis pigem paneb tundma veelgi rohkem end läbikukkununa ja saamatuna ja raskused hoopis süvenevad. Ka siin saate aidata arutada ja julgustada pöörduma spetsialisti pool. Öelge, et selliseid asju esineb, otsige kasuvõi infot internetist paanikahäirete kohta, vahel võtab see pingeid maha, kui lugeda, et neiu ei ole oma murega, üksi, saab lugeda ka teiste kasulikke kogemusi.
Teie üks kogemus on, et veenmised ei pruugi üldse toimida. Neiu ei nõustu rohkem sööma, kuigi teie heatahtlikult soovitate. Kui ta püüab kaalust alla võtta ja see ei tundu ebaterve mõttena (kui ta ei söö ohtlikult ühekülgsena või pole ilmselgelt alakaaluline), siis las tal olla oma plaan. Vahel toimib asi just nii, et kui ta kogeb oma tahtejõudu,, suutlikkust, annab see talle indu võtta kontrolli oma elus toimuva üle laiemas tähenduses. Kui olete juba oma arvamust väljendanud, siis las nii olla. Kui te sööte koos, siis pakkuge talle lihtsalt mitmekülgset valikut ja ärge arvustage üldse tema valikuid ega ka kehakaalu. Sellisel teemadele keskendumine annab sagedamini oodatust vastupidise efekti, st mida rohkem te seda teemat kergitate ja teda arvustate, seda enam ta võitleb selle vastu. Igal juhul teema pidev fookuses olemine annab lisatähenduse – see on tähtis. Kui teie näete, et neiu ei peaks ületähtsustama oma kehakaalu, siis lihtsalt ärge pöörakegi kuidagi sellele tähelepanu. Kui ta aga ise tahab sellest rääkida, siis huvituge tema mõttemaailmast, kuid ärge andke hinnanguid talle. See jälle soodustab enesekindlust, st minu arvamus on tähtis, seda ei tehta maha. Mida rohkem ta kogeb, et ta võib ise arvata, oma elus toimuva üle valikuid teha, seda suurem on tal enesekindlus ja kontroll ja see loob eelduse murettekitavate ilmingute taandumisele.
