Minu mure on selline, et minu endine parim sõbranna sai lapse. Sellest ajast kui ta rasedaks jäi hakkasime tohutult palju suhtlema. Enne seda suhtlesime ka, aga mitte nii. Ta noormees istus kinni sellel ajal. Ma olin talle koguaeg toeks. Olime teineteisele olemas. Ma isegi jätsin enda pere unarusse kogu sellepärast. Veetsin mitmeid öid järjest tema pool. Kõik need üheksa kuud. Ning selle aja jooksul ma üritasin talle selgeks teha, et ta peab enda noormehele uue võimaluse andma. Et armastus ei kao üleöö. Et neil on siiski ühine laps. See võttis nii palju aega kuni ta lõpuks aru sai ja oli nõus temaga uuesti proovima. Ma olin nii õnnelik selle üle. Ja siis tuli suvi, ma läksin soome tööle. Ta poja oli siis 4 kuune ehk. Esimest korda kui ma suve jooksul eesti tulin siis tegin talle üllatuse. Läksin ukse taha. Kui ta nägi mind siis kallistas ja hüppas kaela. Ja ta poja oli ka nii õnnelik kui mind nägi. Aga peale seda kui ma tagasi läksin meie suhtlemine aina kadus ja kadus. See tegi nii väga haiget. Mul oli võimalus reaalselt jääda soome tööle, elama, kodu kõik oli olemas. Aga siiski ma tundsin, et ma ei suuda nii enda sõbrannata kui ka lapseta elada. Nad olid minu üks elu osa. Ja on seda siiani. Põhjus miks ta minuga suhtlemise ära lõpetas oli see, et ta noormees ei lubanud. Ta kartis, et ma ajan lahku nad. Aga kuidas? Kui tänu minule nad üldse koos ongi... Ma jätsin kõik nende kahe pärast. See teeb nii haiget, et ma pole ta poja näinud juba kuid, ja teda ka mitte. Lihtsalt ma ei oska midagi ette võtta. Tahaks, et ta muutuks minu jaoks tühiseks kohaks. Aga ma lihtsalt ei mõista seda. Muidugi ma olen õnnelik kui tema õnnelik on.
Tõepoolest keeruline lugu. Mõistan, et hoolite oma parimast sõbrannast väga. Olete talle kogu raseduse vältel ja ka hiljem väga palju toeks olnud, tema pärast muretsenud, isegi natuke tema elu korraldanud. Nüüd tunnete, et teid on kõrvale jäetud ja see on väga valus.
Pereterapeudina saan ma öelda, et mees ja naine peaksid kujundama oma suhte ise. Kui seda hakkab tegema veel keegi kolmas, siis ega sellest head ei tule. Laske neil olla ja oma elu korraldada, ükskõik kas õigesti või teie arvates valesti, ikkagi las nad teevad seda ise.
Võiksite mõelda natuke rohkem iseenda peale ja seda just võtmes, kas teie elu on nii nagu te tahaksite. Proovige võtta aega ja hoolitseda iseenda eest tõeliselt hästi, nii hästi nagu sõbranna eest mõni aeg tagasi. Ehk aitab iseendale pühendumine rahuneda, kurbust vähendada ja kes teab ehk toob selline lähenemine nii mõnegi positiivse muutuse teie ellu, mõne uue vaatenurga või mõne uue inimese. Ehk saab seeläbi ka sõbranna ja tema pere natuke mõistetavamaks.
Soovin teile rahulikku talveootust ja rõõmsat meelt uude tulevasse aastasse.
Ma jätsin kõik nende kahe pärast. See teeb nii haiget, et ma pole ta poja näinud juba kuid, ja teda ka mitte. Lihtsalt ma ei oska midagi ette võtta. Tahaks, et ta muutuks minu jaoks tühiseks kohaks. Aga ma lihtsalt ei mõista seda. Muidugi ma olen õnnelik kui tema õnnelik on.