Tere!
Loodan oma tundeid jagades saada natuke nõu ja toetust antud olukorras. Olen peatselt ülikooli lõpetamas, aga vanemad ei taha mõista et ma pole enam 15-aastane. Elan põhiliselt kodus, kooli ajal teises linnas. Enda arvates pole midagi valesti teinud - õpin, töötan, enamuse ajast olen kodus, sest väljas käimise soov on ammu ära võetud. Probleem ongi selles, et vanemate poolt on pidev surve selles suunas, et "tee midagi, mis sa istud kodus, otsi sõpru, mine välja, vanatüdrukuks plaanid jääda või" ja kui ma iseenesest tahangi mõnel üritusel vms käia, siis helistatakse iga natukese aja tagant, õhtul pimedas ei lubata koju tulla. Olen alati öelnud kellega ja kuhu lähen, ei tarbi alkoholi, aga tundub et olukord ei taha paraneda. Lihtsalt ei mõista nende käitumist ja ei jaksa enam sedasi. Viimane kord tulid vanemad järgi, kuigi ütlesin et tulen ise koju. See tõesti oli viimane piisk karikas ja siis kui mina olen nö nende arvates solvunud, siis tuleb vastuseks, et kas ma aru ka saan kuidas käitun ja mida ma pirtsutan. Praegu mõtlen, et oleks vist parem hakata omaette elamise peale mõtlema, kuigi majanduslikult oleks see keeruline. Tundub, et nende suhtumises ei muutu midagi, kuna see on olnud juba varasest lapsepõlvest saati - pidev kontrollimisvajadus. Suudan ennast rahustada kodust eemal viibimisega või tööd tehes, aga viimasel ajal väldin väljaskäike või otsin abi looduslikest rahustitest et olukorraga toime tulla.
Seda juhtub, et vanematel võib olla keerukas oma last täiskasvanuteks tunnistada ja nii püüavad nad nende eest mõelda ja tegutseda nagu oleksid nood veel väikesed vastutusvõimetud tegelased. Seda tehes enamasti soovivad vanemad oma lastele enamasti kõige paremat. Kui nüüd täiskasvanud laps selles olukorras nõustubki laps olema: käitubki kui laps (kuulab sõna, hakkab vastu, asub „pirtsutama“ jms), siis see aitab sellist suhtestiili alal hoida. Nii et teie šanss on teie kirjeldatud olukordades järjekindlalt täiskasvanulikult käituda. Nii jõuab sõnum, et te olete täiskasvanu ja seega vastutate ise, vanemateni hõlpsamini.
Täiskasvanu olemine tähendab seda, et on olemas julgus seista enda eest, rääkida teistele, sh oma vanematele, mis talle ei sobi ja kuidas ta tahaks, et oleks. Julgusega tegutseda/käituda peab kaasnema ka vastutus oma tegude ja sõnade eest.
Seega on oluline, et saaksite neid olukordi, kus te end halvasti tunnete, koos vanematega arutada, öeldes selgesti ja endakohaselt välja oma arvamuse ja soovid. Selgitage, kuidas te end tundsite/tunnete ning mis teid ärritas, pahandas ja miks. Kindlasti peaks sama teha saama ka teie vanemad. Nii et kuulake, mida neil teile öelda on ja kui teineteise mõistmine on saavutatud, püüdke teha kokkuleppeid, mis mõlemale sobivad.
Ka konfliktilaadsed olukorrad kuuluvad siia. Kindlasti juhtub, et mõnes asjas te vanematega ühist meelt ei leia. Kui tunnete siiski, et see on teie täiskasvanuellu kuuluv õigus, siis talitage oma äranägemist mööda. Kui vanemad näevad, et teil on ka julgus konfronteeruda ja eriarvamusele jääda, ehk saavad nad siis pikapeale ka aru, et teil on õigus oma otsustele. Täiskasvanud inimese üks põhitunnuseid on vastutusvõimelisus oma otsuste eest. Võtke see vastutus ja ärge laske seda võtta vanematel.
Meenutan põhitõde, mis kehtib keerukate jutuajamiste puhul: kõnelge oma vajadustest, tunnetest ja arvamusest endakohaselt, minakeeles (mina tunnen, soovin, vajan, mulle ei meeldi, mulle ei sobi jne). Olge ema ja isa vastu lugupidav. On väga oluline osata näidata oma piire sellisel moel, et teisel on samamoodi võimalus ja ruum oma piire näidata ja kaitsta. Enesekehtestamine tähendabki seda, et te seisate enda eest sel moel, et jääte lugupidavaks oma vanemate vastu, kuid samas suudate väärikalt seista enda eest ja käitute nii järjekindlalt.
Muidugi on lihtne juhtuma, et pärast seda, kui olete täiskasvanulikult kõike selgitanud, saate vastu pahameele, ärrituse ja uued õpetussõnad. Eks igaühel on ebamugav seista silmitsi asjaoluga, et leidub keegi, kes ei kiida tema käitumist heaks, seda enam, kui see keegi on oma laps. Teie ei saa võtta vastutust selle eest, kuidas tunnevad end teie vanemad pärast seda jutuajamist. Küll vastutate igati omaenda käitumise ja sõnade eest. Näitate oma täiskasvanulikkust, jäädes väärikaks ja rahulikuks, selgitades oma seisukohti jätkuvalt endast ja teisest lugu pidaval viisil.
Eraldikolimine on tähtis käitumisakt iga noore elus. Täiskasvanuliku käitumise juurde kuulub ju nii vastutus kui ka toimetulek. Majanduslik sõltuvus, vanemate majas või korteris elamine on kaudselt need hoovad, mis alateadlikult sunnivad meid käituma lapsena – sest kui pole „hea laps“, siis äkki võetakse komm ära. Ja me ei taha ju olla tänamatud. Eraldi elupaik on seega märgiliselt igati oluline. Kõige olulisem on siiski sisemine täiskasvanulik hoiak ja sõltumatus. Kui lapsed kasvavad suureks, kasvavad suureks ka suhted: laps–vanem suhte asemele peaks laskma tekkida täiskasvanu–täiskasvanu suhetel, milles on samavõrd soojust ja lähedust, kuid eelkõige siiski sõltumatut iseolemist ja vastastikkust lugupidamist.
Kehtestamise mudelit ja ka teisi suhtlemisoskuste põhimudeleid saate vaadata http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
