Olen murelik vanaema, kes ei oska käituda oma 18 aastase tütrega, kellel on aastane pisipõnn. Ta ei taha hoolitseda oma lapse eest ning ütleb kohe ära,et ta ei suuda teda rohkem hoida, kui paar tundi. Suurem osa ajast meeldib tal aega veeta koos sõpradega väljas, käia erinevatel muusika üritustel. Oma lapse isaga olid algul koos, aga nüüd juba mitmeid kuid enam oma vahel ei suhtle, ainult laps veedab aega kord isa juures koos tema vanavanematega, kord meie juures, kuidas kellelgi võimalus hoida on pisipõnni, sest kõik käivad ju tööl peale noore ema. Kui temaga üritan rahulikult rääkida, siis hakkab halvasti ütlema ja käratab peale, et ära unda ja ole vait ning et ta on 18 täis ja ise teab, mis teeb. Talle on tekkind väga palju uusi sõpru, keda meie ise üldse ei tunne ja suurem osa on nad noormehed. Olen nõutu andke abi
Olete mures oma tütre pärast, kes teie sõnul ei soovi hoolitseda oma aastase lapse eest. Pisipõnni poolt vaadatuna on mõistagi suurepärane, et sel lapsukesel on olemas hoolivad vanavanemad, kes kõigiti noorele emale abiks on. Kindlasti on teil vanaemana lapselapsest ka rõõmu ja helgeid hetki. Kuid loomulik oleks ju, kui teie saaksite nautida vanaema rolli, lapse kasvatamine aga peaks olema lapse vanemate vastutus.
Eks see ongi keeruline, kui emaks saab 18-aastane, vanuse poolest veel hilis-teismeline, kelle tähtsaim arenguline ülesanne on õppida, maailma ja suhteid uurida ning alles n-ö oma teed otsida. Kui emaroll tuleb liialt vara, on see kindlasti väljakutse – ka sellisele noorele emale, kes kõigiti endale aru annab, mida see uus roll kaasa toob, millised ülesanded ja piirangud seab. Teie tütre puhul on ilmselt nii, millegi tõttu on tal raske endale selgelt aru anda, et esmatähtis peaks olema tema väike laps, ja kõik muu oluline peab jääma tahaplaanile. Sõbrad, väljaskäimine jms tuleb jätta tagaplaanile, sest vastutus lapse käekäigu, heaolu, turvalisuse ja arengu eest lasub temal kui lapse emal.
Kirjutate, et olete püüdnud tütrega rahulikult rääkida, kuid ta ei kuula. Kas olete ka tütart kuulata püüdnud, et aru saada, mida tema mõtleb ja tunneb. See, mida te kirjeldate (ära unda, ole vait, tean ise) on üks osa tütre käitumisest, kuid mis on selle taga? Selline „plõksimine“ kuulubki ju loomulikuna teismelise lapse käitumise juurde. Kuid selle plõksimise all võib olla peidus veel palju muud: väljapääsmatuse tunne, abitus, hirm. Plõksida on palju lihtsam, kui rääkida sellest, mis tegelikult muret teeb.
Ma ei tea, kas teil on õnnestunud luua sellist olukorda, kus saate tütart rahulikult kuulata, ilma tema mõtetele, tunnetele ja käitumisele hinnangut andmata. Kui neid võimalusi on olnud, või kui luua neid võimalusi, siis ehk on ka võimalus paremini aru saada, mis toimub teie lapsega, kes ise on lapse saanud. Kui tekib usalduslikum suhe, saate tasapisi liikuda paremate kokkulepete poole, kus lapse eest hoolitsemine on sel moel ära jaotatud, et kõik oleksid rohkem rahul. Usun küll, et olete nõus tütart aitama, kuid soovite, et ta oma emarollist aru saaks ja hakkaks ka käituma vastavalt sellele.
Vahel siiski juhtub, et taoliste olukordadega ei tulda pere sees toime, ja sel juhul on olemas võimalus pöörduda lastekaitsesse. Kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnas on olemas vastava ala spetsialistid, kelle poole võite pöörduda ka lihtsalt nõu saamiseks. On selge, et seadus inimsuhteid otseselt reguleerida aga ei saa, seda saavad teha ainult inimesed omavahel, kuid seadused on loodud ikka inimese kaitseks. Kui lapse ema ei võta lapse eest vastutust, siis on see laps kaitsetus olukorras ja tuleb kindlasti leida sekkumisvõimalus.
Perekonnaseaduses on kirjas, et kõik kohustused ja õigused lapse kasvatamisega seoses lasuvad lapse vanematel. Võib isegi ilmelik tunduda, kuid seaduse järgi ei ole vanavanematel lapselaste osas ei kohustusi ega ka õigusi. Kui lapse vanem ei suuda täita oma vanemlikku kohust, tema vanemlikku vastutust piiratakse ja laps antakse eestkostele. Nii vastutuse piiramine kui ka eestkostja määramine toimub kohtu kaudu, ja seal peab ka lapse ema kohtu ees aru andma sellest, mis takistab teda lapse eest hoolitsemast.
Paljud taolised lood saavad siiski lahenduse ilma kohtuda, aga lastekaitse abiga. Lastekaitse saab teie tütre näiteks suunata noorte emade tugigruppi, ja on muudki toetavat, mida lastekaitsespetsialistid võivad soovitada.
Nii et kui rääkimine-kuulamine ja heade kokkulepete tegemine pereringis ei õnnestu, siis soovitan küll pöörduda lastekaitse spetsialisti poole.
