Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Noortefoorum :: ei oska enam 13-aastasega hakkama saada

K
Külaline
Postitatud 21.11.2012 kell 10:11
Tere,
minu mure on mu 13-aastase pojaga. Olen alati olnud lapsega leebe ja vastutulelik. Ja nüüd ma enam ei tea, kuidas käituda. Poiss on minuga ülbe, ütleb mulle halvasti, ei hooli millestki peale arvutis olemise. Mõnel õhtul keeldub magama minemast, siis ähvardab, et ei lähe enam kooli või põgeneb kodust. On isegi ähvardanud ennast ära tappa, kui peab kooli minema. Ütleb, et ta on teistsugune, et ta ei taha ja ei suuda koolis käia. Loomulikult on päevi, kus ta saab aru, et see on tema kohustus ning ta on huvitatud sellest, kuidas tal läheb ja mis peale põhikooli edasi saab. Enamasti aga ütleb, et teda ei huvita üldse.
Tuju võib tal sekundiga halvaks keerata, kui arvutimängus ei toimi kõik päris nii, nagu ta tahaks näiteks. Olen uurinud, et mis seal koolis siis nii kehvasti on - kõik on halvasti, ta lihtsalt vihkab kooli. Õpetajad aga pole tema käitumise üle kunagi kurtnud, kõik on hästi olnud. Kiusamisi on olnud varem, aga hetkel tundub selle koha pealt vaikus olema.
Mees (ei ole lapse isa, aga oleme nüüd juba üle 5 aasta koos elanud) ütleb, et pean arvuti ära võtma talt. Aga mina ei näe selles lahendust - selline karistamine paneks ta veel rohkem lukku, tekitaks veel rohkem trotsi ja viha. Niigi ta ütleb, et vihkab kõiki, ka iseennast.
Ma saan aru, et tal on puberteet ja ta ei suuda oma tundeid kontrollida ning oleme mõnel usalduslikul hetkel ka sellest rääkinud, et tal on endalgi raske aru saada, miks ta niimoodi käitub.
Aga ma olen väga mures esiteks sellepärast, et ta ei laseks oma asju koolis päris käest ära, sest kui hakkavad kahed tulema, siis ta ilmselt lihtsalt keeldub üldse kooli minemast. Õppimises nagunii aitan teda kogu aeg.
Teiseks olen ma ise nii väsinud sellest, et ma igal õhtul juba töölt koju minnes muretsen, kuidas ta täna minuga suhtleb, kas täna tuleb tüli, või saame normaalselt päeva õhtusse.
Kui ma üritan temaga rääkida, siis ta ütleb, et nagunii ta elu on mõttetu, võtke jah arvuti ära, siis ta nagunii laseb ennast maha, kooli niikuinii ei lähe. Teine variant on lihtsalt, et hoiab kõrvad kinni ja ei vasta mulle mitte midagi. Ütleb isegi, et ma ei räägi sinuga enam kunagi. Praegu just ongi selline hetk, kus ta eile hilisõhtul ütles, et kui ma sunnin teda magama minema ja kooli minema, siis ta enam minuga ei räägi ja täna hommikul kasuisa viis ta kooli, ilma et ta oleks kellegagi meist sõnakestki vahetanud.
Ma ei tea enam, mida teha - ma ju ei saa lihtsalt lasta lapsel kõigest loobuda, samas sundimine ka miskit paremaks ei tee.
Olen enda meelest teda kuulanud, aga vastuseks saan ikka - sa ei kuula mind üldse, ma ei räägi sinuga enam. Kui laps räägib mulle, et ta ei taha koolis käia, ta elu on kooli tõttu täiesti mõttetu jne, siis ma ei saa ju talle kaasa noogutada. Olen proovinud ikka rääkida, et kõigil on kohustused ja tema elu ei ole üldse halb, sest ta saab väga palju vabadust teha, mida ise tahab. Ja selle peale ta ütleb, et ma ei kuula teda. Ju ta siis nii tunnebki. Aga mulle tundub, et kuulamine tähendaks tema jaoks seda, et ütleksin, et ok, kui ei meeldi, siis ära mine enam kooli. Seda ma ei saa ju teha, lapsevanemana on mu kohustus ju ka jälgida, et laps oma koolikohustust täidaks.
Ma lihtsalt ei oska ja ei jõua enam. Teiste arvates pööran lapse tujudele liiga palju tähelepanu üldse, peaksin neid ignoreerima. Mina nii ei oska, iga tema paha tuju mõjutab ka mind. Äkki on tal tõesti hoopis depressioon. Iga väikestki kriitikat tõlgendab ta endaga õiendamiseks.
Psühhiaatri või psühholoogi juurde minemise kohta ütleb ta, et no kui ta kohale tulebki, siis ei kavatse ta seal midagi rääkida.
Mida peaksin ometi tegema, et mitte kaotada suhet pojaga?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 23.11.2012 kell 09:53
Olete poja pärast tõsises mures. Ta ei näe koolis käimises mõtet, teda ei huvitagi, mis saab ja ta on kaotanud koguni elumõtte, teeb väga hirmutavaid avaldusi. Seda tulebki väga tõsiselt võtta. Teie kirja põhjal võib teie oletus olla väga põhjendatud. Kõik viitabki sügavale depressioonile ja kindlsti vajab poiss abi. Sellises olukorras ei oska ta kindlasti ise midagi muuta, ei ole valmis midagi ette võtma ega ka teiste abi vastu võtma. Kui olete rääkinud psüühiaatri või psühholoogi juurde minekust, siis ta ei kavatseks midagi rääkida. Selles olukorras ei ole mõtet ilmselt seda ka vaidlustada, kuid siiski näen võimalust, et ta oleks nõus ikkagi kohale tulema. Las jäägu see spetsialisti hooleks, kuidas teda aidata ka siis, kui ta rääkida ei soovi. Tahan teid julgustada ikkagi pöörduma ja aktsepteerima, et ta ei pruugi tahta rääkida. Lihtsalt öelge, et olete mures ja otsustasite et tuleb minna. Vältige tema noomimist, etteheiteid, kuid väljendagi otsusekindlust, et nii on siiski vaja. Võib-olla on talle julgustav, et ta võib valida, kas ja mida räägib ja midagi hullemaks see minek ka ju ei tee. Psühholoog ega psüühhiaater ei tee midagi, mis oleks talle kahjulik.
Kirjeldate, et ta on tundlik igasuguse kriitika suhtes ja ei taha midagi kuulda sellest, mida teie tema õpingutest ja arvutis olemisest arvate. Eks ta on seda piisavalt juba kuulnud ka ja ei toimiks. Samuti ei toimi tema ähvardamine arvutist ilma jätta. See ei ole ka tavaolukorras toimiv viis motiveerimiseks. Seda enam teie poeg, kes on sedavõrd ummikus, et eluisu kadunud. Tal pole lihsalt ressurssi.
Mis puutub sellesse, et ta väidab, et te ei kuula teda, siis oletan, et ta ei koge, et te teda mõistate. Kirjast selgub veel, et teie jaoks tähendaks kuulamine kaasanoogutamist, nõustumist, kuuldu heakskiitu. Kuulamine ei ole ka temale kohustuste meenutamine ja noomine, moraalilugemine jms. Kui järgmine kord saate temaga jutule, siis proovige sõnastada seda, kuidas temast aru saate, st keskenduge sellele, mida ta teile ütleb, mida ta tunneb ja mis on tema jutus oluline sisu tema silmade läbi, kuidas talle olukord paistab. Näiteks oleks aktiivne kuulamine ja tema tunnete peegeldamine: „sa oled otsustanud kooli enam mitte minna; sa pigem põgeneksid kodunt, kui nõustuksid sinna minema; sulle tundub, et ma üldse ei kuula sind ja seetõttu ei taha sa minuga enam rääkida; sulle tundub kõik nii mõttetu, et ei tahaks enam elada“ jne. Võimalik, et ta on nõus midagagi veel rääkima, kui ta kogeb, et tema sõnum jõuab teieni. Loomulikult on seda teil väga raske kuulda, kuid kuulamine ongi keskenudmine talle ja võimaldamine tal ennast väljendada. Edasi, kui peate vajalikuks rääkida, kuidas teie end seda kuulates tunnete, siis tehke seda vaid mina-keeles: nt „ma olen mures ja nõutu; tahan rohkem sind mõista; tahan sinu heaks midagi teha, kuid ma ei tea, kuidas; mulle on tähtis, et saaksime sellest rääkida ja koos mõelda, mida teha“ jne. need on mõned näited, mis võivad veidi aidata temani jõuda. Võimalik, et jõuate seeläbi ka teha mõned sammud selles sunnas, et tõepoolet professionnalset abi küsida.
Kindlasti ära loobuge teda toetamast ja püüdmast aidata. Iseg, kui ta korduvalt selle tagasi lükkab, on talle siiski tähtis, kui ta näeb, et soovite tõepoolest tema heaks midagi teha ja hoolite temast. Kuid enne, kui ta laseb end aidata, vajab ta mõistmist. Seda püüdke talle siiralt väljendada, et ta on teile tähtis ja hoolite temast.

3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

5 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!